Welshi terjerite agilityuudised

2011 kokkuvõte

2012-01-01T09:59:00.000-08:00

See oli mõneti kummaline aasta, kuidagi ei saanud me Lillega oma koostööd klappima, kui ei läinud võistlus päris p-sse, siis ikka juhtus mõni viga, mis rikkus terviku ja paraku agilitys 19 õnnestunud takistust ei tähenda mitte midagi, samas tänu sellele samale asjaolule ongi agility nii ülipõnev :-) Aasta tähtsaim võistlus Prantsusmaal paraku ebaõnnestus.

Ometigi täitus sel aastal üks minu ammune unistus ja eesmärk- saavutasime Lillega Eesti meistri tiitli.

Järgmise hooaja plaanid on meil veel valmis mõtlemata. Jaanuaris püüame uuesti treeningutega alustada. Võistelda kavatseme, aga eelkõige lõbu pärast, tõsisemad plaanid juhul kui neid peaks tekkima, jäävad sellesse aega kui Lille kutsikad käes on. Suvistel võistlustel meid seega näha ei saa.
Allpool oleva pildi leidis internetist Liivika ja pärineb see septembrikuu Soome turnee Nokia võistluselt, autoriks üks meie lemmik agilitykohtunikke Henri Luomala.

Lill ja Ryder Jõulutunnelil

2011-12-26T09:46:00.000-08:00

Welshide järelkasvu esindas Jõulutunnelil Ryder, protokolli sai kantud igaks juhuks koerajuht Anule ka dublant Tiina, keda siiski sel korral vaja ei läinud. Anu ja Ryderi team sai suurepäraselt hakkama, esimesel rajal juhtus küll väike viperus; Ryder tahtis korraks publiku üle vaadata ja tuli ka üks tõrge, aga see-eest teine jooks oli super. Ryderil jäi veel ilmselt reservi, aga Anu pani endast küll kõik välja, väga tubli!
Esimene rada http://youtu.be/IBgIUkbQ-_s
Teine rada http://youtu.be/QWKjARf3qHQ
Kahe raja kokkuvõttes Ryderile väga tubli 7 koht.

Edasijõudnute klassi sai registreeritud Lill, kes trenni pole viimasel ajal saanud ja seetõttu on tugevas agilitynäljas. Lill jooksiski vägagi tempokalt, paraku unustasin mina raja sekundi murdosaks, õigupoolest kummitas mind sarnane koht algajate rajalt ja nii kadus hetkeks keskendumine, näitasin üht tunnelit liiga lohakalt ja sealt saime tõrke. Muidu oleks kõik ilus olnud.
Esimene rada http://youtu.be/a6Gi0SQwCrc

Teisel rajal oli võimalik katsetada mitmeid tunneli ja A valikuid, sest rajal oli lausa kaks A takistust. Võtsin eesmärgiks teha julge ja ilus jooks- joosta nii, et näitad koerale, kuhu tuleb minna ja mitte valssida end koera ette blokeerimaks vale takistust. Selles osas plaan töötas väga hästi. Kahjuks ei suutnud ma suure kiirusega Lille saata slaalomisse 90 kraadise nurga all ja minu julge plaan oli välistanud ka koera pidurdamise enne slaalomit. Lisaks hüppas ülierutunud Lill ka teisel korral slaalomist välja.
Teine rada http://youtu.be/vp5nbmQ53h8
Vaatamata neile ebaõnnestumisele saavutasime kokkuvõttes neljanda koha, sest rajad tõid võistlejtele ohtralt diskvalle.

Fotod: Inessa Zaitseva

Sassi tallid 03.12

2011-12-07T13:32:00.000-08:00

Ootasin selt võistluselt meeldivat punkti agilityaastale, nädal varem oli ootamatult selgunud, et Lill on vunki täis ja seetõttu ei piirdunud ma ainult algselt planeeritud 0 klassi radadega. Samuti oli Leedu kohtunik eelmisel Pärnu võistlusel jätnud igati hea mulje, ise ma tookord küll ei osalenud, aga võistlejate tagasiside oli igati positiivne.
Nägin A1 esimest ja A2 viimast rada ja siis hakkas kahtluseuss närima, et mis siis A3-s juhtuma hakkab. A3 hüpperada mingit jooksurõõmu ei pakkunud, slaalomi- pikkushüppe ühendtakistusest saime tõrke, diskvalli tõi pikkushüppe järgne vale tunneliauk. Kui ma ei oleks niikauaks jäänud munema eelmise hüppetakistuse juurde, oleksin täiesti võinud sellega kohaga hakkamagi saada. Aga ikkagi ei ole nii ilus rada teha.
Agilityraja slaalomisse sisenemine oli juba tiba parem, kui ma oleksin suutnud koera õigel ajal hüüda, oleks see võinud isegi õnnestuda. Ka sel rajal oli pikkushüpe risti-põiki tee peal ees, õnneks meie võistlejad on kõik väikesegabariidilised inimesed, XL numbri kandjal oleks päris raske olnud läbi laveerida. Kaks asja, mis meil sel rajal õnnestusid- poomilt mahakeeramine ja kiigele minek, nii et ma ei jooksnud tunneli juurde kaasa, vaid jäin teisele poole slaalomit. Asju, mis meil ei õnnestunud, oli umbes 20 :-) Eks sellele aitas ka kaasa, et peale diskvalli hakkasin katsetama kui eemalt ma ikka saaks Lille tunnelisse saata ja kõik need katsed ebaõnnestusid. Meistrid oleksid selle rajaga igal juhul hakkama saanud, meiesugused käpardid aga mitte.

Muidu oli võistlukoht ja korraldus suurepärane, hea pinnas, avar maneez, väga loodaks, et koerasportlased on ka edaspidi seal teretulnud.

Tako mitteametlikud võistlused 26.11

2011-11-28T12:17:00.000-08:00

Lill on olnud agilitypuhkusel, peale MM oli see meil kolmas kord koos agilityhalli sattuda, valetiinus on nüüdseks möödunud. Lill üllatas esimest hetkest torpeedo kiirusega, õnneks olin raja planeerinud ohtrate tagantlõikamistega, sellele vaatamata oli sellise äkilise pudrukuuliga väga raske sammu pidada ning hüpperaja lõpus tuli ikka kõvasti pingutada, et koer käest ei lipsaks. Tänu konarlikule raja lõpule kaotasime ilmselt ka paar sekundit.
Agiltyrada läks veelgi tempokamalt, kuid samuti mitte viperusteta, tahtes väikest kaart saada, põrutasin Lille korraks täiesti seisma ja A-lt teenisime viieks. Samas olen Lille jooksudega üliväga rahul, vaatamata pikale pausile on meie vaheline nähtamatu niit tugev, rõõm oli joosta ja oma etteastega teenis Lill endale välja Pärnu pileti Sassi tallidesse :-)
http://youtu.be/1gYaEoSrlHk
http://youtu.be/o9JAAnZzsb0

0 klassis tegid oma ühise eduka debüüdi Ryder ja Anu saavutades midiklassis esimese koha!
Video-coming soon..

Open klassi proovisin Ryderiga ise joosta, eesmärgiks oli katsetada, kuidas meil õnnestub slaalom võistlusolukorras- see õnnestus hästi, aga muud meil küll midagi välja ei tulnud. Tagant lõikamised õnnestuvad Rituga trennis suurepäraselt, aga võistlusolukorras oleksin pidanud valima rohkem kontrollivamad võtted ja ise häälekam olema. Kui diskvalle ei antaks 1 kord igal rajal, siis me oleks saanud neid umbes iga nelja takistuse tagant :-)
http://youtu.be/Th1tTUuP_4k

Ilusad mehed teavad kuidas seista nr.1 kõrval!

Fotod Livia, video Siiri

Individuaalne agility- Lievin

2011-11-13T12:13:00.000-08:00

Laupäev

2011-11-03T13:40:00.000-07:00

Laupäeval oli minide programmis võistkondlik hüpperada. Mingit pinget peal ei olnud, meeskonna korralik koht oli agilityrajaga juba läinud, samuti oli Rolf Graberi rada pigem lihtsamate killast. Seda andeksandmatum on viga, kuidas ma võistkonnakaaslaste eduka soorituse järel ankrurollis oma üliaeglase koera tunnelisse lasin.Tuleb välja, et liiga rahulik olla pole ka hea olla.
Merci, Joel, for painfull video :-)

Esimene MM võistluspäev

2011-10-24T11:58:00.000-07:00

Tagasihoidlikuvõitu ja suht kehvasti organiseeritud avamine selja taga taga, oli aeg võistlust alustada, esmalt said tuleproovi maksikoerad ja siis oli minide kord.
Mingil hetkel juhtus selline vahva lugu, et koridoris langes järsku kellegi raske käsi mu õlale, tegu oli kohtunik Powelliga, kes tahtis MM ainukesele welshi terjerile pind päkka soovida! Nimelt on härra Powell samuti welshi tejeriga võistelnud. Staazikas Hispaania midiklassi welsh oli küll kataloogis, kuid reaalselt võistlusel ei osalenud, seega oligi Lill ainuke welsh MM-l. Kohtunik teatas, et see oli tema, kes eelmise MM lõpetamisel palus luba minust ja Lillest pilti teha :-)
Esimesena saimegi joosta David Powelli hüpperada.

Joonisel tundus asi hullem kui ta tegelikus elus oli. Protokolli vaadates oli diskvalle muidugi palju ja eriti palju oli eksimisi slaalomis, kus väga ligidal olev kott häiris paljusid koeri sedavõrd, et nad enne slaalomi lõppu välja lipsasid. Õnneks startisin alguses ja kaasvõistlejaid praktiliselt ei vaadanudki, kui ma oleks kõiki neid võimalikke vigu näinud, oleks ilmselt enesekindlus kahanema hakanud. Kiiruseks oli seatud 4,3m/s, puhta tulemuse saavutasid 21 võistlejat, diskvalli % ca 40.
Lille ajaviga oli muidugi täiesti masendav, 6,86 sekundit ja paremusjärjestuses 29 koht. Seda oli tunda ka joostes, Lill vaevu liikus ja kogu aeg oli koera järgi ootamise tunne. Selle jooksu videot ei ole leidnud, et täpsemalt vaadata, mis toimus. Mälu järgi mingeid suuri kaari ei olnud, lihtsalt väga-väga aeglane liikumine oli. Olin valmis okserisse koera saatma tagant lõikamisega, aga selleks polnud absoluutselt vajadust, aega jäi piisavalt, et sooritada eest lõikamine.
Sel aastal pidid minikoerad jooksma reedesel päeval kaks rada, veider oli ka see, võistkondlikus arvestuses tuli enne läbida agilityrada ja alles siis hüpperada.
Ka võistkondlik agilityrada oli kohtunik Powellilt.

Sellel rajal tuli valmis olla lauaks, kodus olin harjutanud tunneli kaisus olevat lauda, kuna see tundus kohtuniku meelisvõte olevat, rajal siiski sellist ekstreemlauda ei olnud.
Nikerdamise kohad olid seekord poomi ümbruses. Meie jama hakkaski peale laualt, sest plaanitud keha ja varvaste keeramist poomi suunda ei saanud ma sugugi teha. Lille käimatõmbamisele olin peale nutust esimest rada pühendanud hulga rohkem tähelepanu ja teinud muuhulgas ka väikse saiadopingu. Lill oli laua peal väga aktsioonis, haukus ja tegi nägu, et kui ma vähegi hingata julgen, nii ta sealt maha kargab. Nii olingi vales suunas kui tuli laualt luba lahkuda ja suures hirmus poomi lähedal asunud müüri eest, tõmbasin Lille poomist mööda, siit kirja tõrge. Edasi läks üle kivide ja kändude- poomikontakt üle ja tõkete kombinatsiooni läbimisel tuli mängu plaan B.
Mis puudutab treeneri abi raja õppimisel, siis palusin appi Kristi kui vilunud minikoera händleri.
Meie koostöö kulges väga hästi, lihtsalt üllatav kui hästi Kristi tunneb mind, Lille ja meie teami tüüpilisi juhtimisvõtteid. Ilmselt pean ma Kristi juuresesolekul edaspidi ainult ilusaid ja häid mõtteid mõtlema, sest tundub, et ta näeb mind läbi :-) Igal juhul said juhtimisvõtted meil kõigil radadel üksipulgi läbi arutatud, aga paraku sellest veel ei piisa, kavandatu tuleb ka täia viia, aga see on juba sportlase töö.

Ryder 0 klassi võistlus 22.10

2011-10-22T09:43:00.000-07:00

Nii mõnusat võistlust pole ammu olnud:
1. kus ei pea mitte midagi korraldama
2. võistlus toimub koduhallis
3. joosta tuleb ainult ühe koeraga, lihtsalt puhkekodu :-)
Kuna Ryderi probleem on rajalt lahkumine ja ümbruse uudistamine, siis põhiline eesmärk oligi vältida selle juhtumist. Igaks juhuks sai ka paar piiksuga mänguasja tasku torgatud, et oleks millega Ryderi tähelepanu tagasi võita. Täna aga õnneks sellist asja ei ilmnenudki, Ryder tegi 2 puhast rada, kiiruski polnud laita, mõlemil rajal ca. 5m/s. Esimesel rajal ilmselt kaotasin pisut aega tunnelisse tagant saatmisega ja tõkkel 4 oleksin peaaegu Ritu tõkke taha lükanud, samuti peale kotti pisut takerdusime üksteisesse, Ritu tuli kotist välja kiiremini kui ma olin seda oodanud.

Teine rada kulges aga täiesti eeskujulikult ja Sveta hoiatus, et rajal on lõks tunneli näol, ei töötanud meie puhul küll lõksuna, Ryder väga hästjälgis minu trajektoori.

Kahe raja kokkuvõttes meile esikoht midi klassis :-).

MM treeningpäev

2011-10-21T08:57:00.000-07:00

Fänklubi terjeristide töörühm Foto Inge Ringmets

Lennureis Brüsselisse ja autosõit B-sse ( hämmastavalt keerulise nimega kaevurikülla, kus asus meie hotell) sujus igati ladusalt, Opeliga ja kepsuga ühise keele leidmine võttis küll pisut aega ja autosõit pimedas ei ole just kõige meeldivam tegevus. Öömaja leidmisega oli pisuke probleem, lõpuks aitas Sanka leitud inglise keelt kõnelev noormees, mis oli täielik haruldus (võib öelda tuginedes järgmiste päevade kogemusele) meid kohale. Hotell oli pisike ja mugav, ühe perekonna valduses olev võõrastemaja. Ilmselt sisenesime pisut lärmakalt ja saime nahutada ühe titeema käest, kelle laps oli just magama jäänud. Eks neid meie autoekipaaze laekus ju ka iga natukese aja tagant Brüsselist ja kogu aeg käis üks rahvaste liikumine. Selgus, et toas ootas mind ühe hoolitseva inimese valmis seatud ööeine kohalike delikatesside ja õlle näol :-)
Järgmisel hommikul katsetasime hotelli Prantsuse tüüpi hommikusööki (valdavalt saiatemaatilist), pidasime vähe võistkonnaga sõjanõu ja asusime aegasti teele võistluskohta. Halli ümbruses koertele jalutamise ruumi oli, hall aga ostus üllatavalt vähe pealtvaatajaid mahutavaks. Kaubandust oli samuti vähe ja minu pettumuseks puudusid raamatud täiesti.
Vetkontrollis vaadati kahtlustavalt Lille kurvikat rinnajoont, aga mis teha, kui valetiinus saabub kõige ebasobivamal momendil ja õnneks mõistis ka vetkontroll, et me ei ole kutsikaid koju pesakasti ootama jätnud seniks kuni emme võistlustel ära käib.
Eesti võistkonna treeningaeg oli väga mugaval keskpäevasel ajal. Juba eelmisi võistkondi vaadates oli selge, et vaip on ülilibe. Nii see oligi ja libedus ei seganud ainult mitte suuri koeri, vaid ka väiksemaid. Näiteks ühel 180 kraadisel pöördel libises Lill külili ja sõitis nagu kelgul minema. Väga raske oli ka slaalom, sest ka sealt kippus koer lihtsalt välja libisema. Treenigul oli lubatud kasutada mänguasju ja maiust võis anda teatud kohas. Olin kodus valmistanud Lillele patuka, vanasse Tako fliisi varrukasse õmblesin sisse kotleti ja kasutasin seda nii trennis kui järgmistel päevadel võistlustel.

Tantsuhoos fännid Foto Inge Ringmets

Terjer võtab sõna Foto Inge Ringmets

Peale treenigut käisime söömas hamburgereid, ostlesime kohalikus Carrefouris, koduhotellis toimus veel võistkonna koosolek, kus Sanka ja Kairi andsid meile edasi kaptenite koosolekul räägitu.

Flandria- Brügge

2011-10-15T11:19:00.000-07:00

Rannik üle vaadatud, võtsime suuna Belgia põhjapoolsesse ossa Flandriasse, kus sihikul olid linnad Gent ja Brügge. Öömaja ei olnud ma reserveerinud mitte kuhugi, seega olin oma valikutes täiesti sõltumatu: mina, Lill, keps ja Opel- võisime maanduda kuhu iganes. Kujunes nii, et maabusin Brüggesse, peale 1,5 tunnist linnas jalutamist oleksin juba paaegu lahkunud, aga siis avastasin kanalid ja olin neist sedavõrd võlutud, et unustasin nii Genti kui ka sihikul olnud Ardennide mäestikus asuvad koopad ja jäin Brüggesse ööbima. Brügge väärib kindlasti Põhjamaade Veneetsia tiitlit ja muideks kuulub Brügge ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse, vanuse poolest on Brügge paarkümmend aastat meie iidsest Tallinnast vanem. Vaatamata sellele, et turismihooaja kõrgpunkt oli kindlalt möödas, oli linnas turiste üksjagu ja hotellikoha leidmine osutus päris keerukaks, lõpuks jäin siiski valikuga väga rahule, tuba oli vaatega kanalile, sisaldas hommikusöögi ja maksis õnneks ka ainult kahekohalise numbri jagu. Pean oma häbiks tunnistame, et ei jõudnud mitte ühtegi Brügge kuulsatest muuseumidest. Kui keegi veel peaks Brüggesse sattuma, siis julgeksin soovitada jalgrattarenti linnaga tutvumiseks, jõuab rohkem ja jalgrattaid on seal meeletult palju ning rattur liikluses täiesti võrdväärne autojuhiga. Üldse sujus liiklus vanalinnas tänu ühesuunalistele tänavatele väga ladusalt, parkimismaja leidmiseni tiirutasin linnas autoga ja olin meeldivalt üllatunud kui lihtne on võõras vanalinnas autoga liigelda. Ka koeri oli näha palju ja nad olid väga viiskad ja meeldivad ühiskonnaliikmed.

Jaapani turistid olid väga varmad Lille pildistama ja palusid luba ka silitamiseks, kahjuks Lill käitus tüüpilise pahura eestlasena ja ei vaevunud isegi mitte sabaga vonks-vonks tegema viisakate jaapanlaste rõõmuks.
Käisime Lillega ka paaditripil, et nautida kauneid vaateid kanalilt ja see oli tõeliselt vahva. Koerad olid laeval küll ametlikult keelatud, aga pisike sülekoer Lill oli teretulnud. Meie kõrval istunud proua poja peres ka welshi terjer, nii et meil jätkus juttu kauemaks. Tervitused Inglismaale Bentleyle :-)
Turiste sõidutasid lisaks lotjadele ka hobukaarikud, kus hobustele olid vahvad Pampersid pandud, et sõnnik jumale eest mitte linnatänavale ei pudiseks.

Ilm oli hilissuviselt soe, 19 kraadi ja päikeseline. Vastandina Prantsusmaale, said ka kõik inimesed, keda mina kõnetasin, ka inglise keelest aru. Keskpäeval startisime Brüsseli suunas, et Eestisse naasta.

Normandia

2011-10-13T14:01:00.000-07:00

Alustaks sedakorda värskemate mälestustega. Kuna paraku kogu meeskond koos koju sõita ei saanud piiratud arvu koerakohtade tõttu, siis otsustasin seda võtta võimalusena tutvuda kohtadega, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seega asusin esmaspäeva hommikul teele Normandia ranniku poole, sihiks Joeli soovitatud Cap Gris-Nez. Suur osa pisut enam kui 100 kilomeetrisest teekonnast kulges mööda kiirteed, selle lõbu eest kasseeriti peaaegu 6 euri muide. Vastutuul oli niivõrd tugev, et ülesmäge tuli pisikesel Opel Corsal kõvasti vaeva näha. Viidad näitasid kenast La Manchi tunnelit ja Inglismaale viivate praamide sadamat, nii et korraks tekkis juba kiusatus Belgia asemel Inglismaale lipsata. Tuul oli muide tõesti nii tugev, et esimeses peatuspaigas ühe künka otsas, tuli auto ust täisjõuga pressida, et üldse väljuda saaks. Õnneks Cap Gris-Nezis oli tuul siiski vaiksem. Sõitsin läbi maaliliste pisikeste külade, näha oli, et turismihooaeg on läbi saanud, välikohvikutest olid alles vaid mõned koristamata toolid.

Tee lõpp

Tähelepanuks inimestele, kes alati liiklumärke ei suuda jälgida, maailmas on teid, kus ilus sile asfalt lõpeb nii nagu juuresolevalt pildil näha on. Mulle oli täiesti arusaamatu, kellel peaks sellist teed merre vaja olema. Vastus aga selgus üsna varsti, parklasse saabus autoromu, kus sees karvik-surfar, kes kiirelt telefoneeris teistele karja liikmetele, varsti olid neid juba palju ja siis sammusid nad nii nagu väiksed pingviinipoisid teed mööda merre, hulpisid kõhuli pisut kaldast eemale ning asusid laineid püüdma.

Surfar aklimatiseerub- vesi oli ilmselt külmavõitu

Jätsime surfarid mere küüsi ja asusime Lillega mäkketõusule, et vaadata üle II maailmasõja aegsed kindlustused. Arvestades ranniku järskust, siis pidid dessandis osalejad olema küll alpinisti koolitusega. Praegu aga söövad lambukesed rahulikult rohtu seal, kus kunagi veriseid taplusi peeti.

Miljonidollari vaade villa õuest

Lambad viisid mõtted kodus ootavale lambakoerale

Rannik pakkus maalilisi vaateid, päike piilus pilve tagant, Inglismaa rannik paistis kätte, see oli üks mõnus koht, kus polekski viitsinud lahkuda. Lill oleks meeledi tutuvunud kohalike näriliste eluga, aga paraku ei soostunud ma teda rihmast vabastama-usalduskriis, mis teha :-)

Tako võistlused 24.09

2011-09-26T12:51:00.000-07:00

Kohtunik Kati Wala Soomest, võistluspaik meie koduhall, rajad mõistlikult rasked ja mis kõige olulisem selle asja juures, tegu viimase võistlusega enne Lievinit.

Esimene rada- täielik keskendumise puudus Lille poolt, ausalt öeldes tundus, et ta põgeneb rajalt, et läbi otsida oma lemmiknurk. Kohe esimestel tõketel tulid näotud suured kaared, A-kontakt oli ka vägagi kahtlane, kuna tegelesin enda õigesse kohta positsioneerimsega, et Lill tunnelisse saata. Tõrge juhtus peale tunnelit olnud tõkkel, kust Lill keeras minu järgi tagasi, seega tõde, et saada koer tõkkele ja usalda teda, meil paraku ei kehtinud. Olin sellest niivõrd nördinud, et peale poomi ja tunnelit lasin Lille lihtsalt valele tõkkele hüpata. No ei viitsi mitte lõpuni pingutada, kui enam puhast rada pole.

Järgmised rajad püüdsin juhtida nii, et koer saaks turvaliselt üle iga tõkke upitatud, õnnestuski, aga midagi nauditavat selles polnud, samas ei tahtud ka viimast kontrollvõistlust lõpetada kolme diskvalliga.

Teine rada õnnestuski läbida puhtalt, paraku aga aeglaselt, alla sekundilise ajaveaga teine koht Reila järel.

Hüpperada õnnestus samuti rajavigadeta, aga ajaviga oli 2 sekundit, mingeid suuri kaari ei paistnud olema, järelikult ikka kiirus oli päris kohutav. Veelkord teine koht, seekord Pätriku järgi. Järgmisel päeval välitrennis oli Lillel särtsu küll, nii et ei saa end ka valetiinusega vabandada ja jääb üle ainult loota, et Lievini pasunad ja prozektorisära Lillele elu sisse teevad.

Ryderi debüüt 0 klassis

2011-09-25T11:35:00.000-07:00

Ryderi A0 debüüt leidis aset Tako hallis sel reedel toimunud võistlusel, varasemalt oleme jooksnud ainult tunneleid. Kuna kontaktpinnad veel selged pole, siis esialgu saame harjutada hüpperadu.
Suurem seltskond hallis oli Ryderile siiski päris erutav. Esimesel rajal piirdus Ritu ühe vaatlusringiga, kohtunik oli nullikatega leebe ja kätte ei tõstnud, vaatamata lisaringile tuli kiiruseks siiski 4,1 m/s ja kuna konkurendid ka enamat ei suutnud, siis Ryderi debüüt päädis esikohaga.

Teine rada läks meil aga täiesti aia taha, vaatmata suurepärasele kontaktile enne starti ja veel paremale püsimisele stardis, ei suutnud Ritu siiski raja läbimisele keskenduda ja siirdus jälle pealtvaatajatega tutvust tegema. Kuna Ryderiga enam ühendust ei õnnestunud saada, siis võtsin koera kaenlasse ja lahkusin rajalt.
Seoses Ryderi nimelise tüübi ilmumisega peaks vist kaaluma blogi nime muutmist ;-)

Nokiat otsimas

2011-09-23T13:42:00.000-07:00

Pühapäevaseks võistluseks olime valinud Nokia- jah seesama Nokia, kus alustati kummikute tootmist ja lõpetati mobiiltelefonidega. Tampere kiirteed pidi on see vast 2 tundi autosõitu, seega ei midagi hullult kauget, teekond läks igati kiirelt vaatamata sellele, et Citröeni 5 käik oli jäävalt hingusele läinud. Ja milleks on siis autos raadio, ikka selleks, et valesid hääli summutada.

Nokia plats on ilmselt kõige ilusam agilityplats, mida ma näinud olen- asub sügavas metsas sammaldunud kaljude embuses. Samal väljakul olid ka IPO varjeid, seega paistab, et tehakse muudki koerasporti. Väikeses majakes oli võistluspäeval avatud kohvik ja ruumi oli näiteks ka klubiürituste või loengute tarbeks.

Ka inimesed olid seal muhedad ja ilmselt hea huumorimeelega, vt. näiteks pildikesi kohaliku kemmergu uksel, mis olid sedavõrd vahvad, et ei saanud neid jäta jäädvustamata.

Paraku eriliste sportlike saavutustega me järjekordselt ei hiilanud, esimene agilityrada õnnestus kõige paremini, rada iseenesest oli paras pähkel, sest kohtunik Marjo Heino ei näinud eriti vaeva, et muuta maksiklassis kasutusel olnud Henri Luomala rada. Kui me poleks saanud slaalomis tõrget, oleks tulemus võinud päris korralik olla. Aga oleksit ei ole ja seega 7 koht tulemusega 5,5. Teiselt agilityrajalt Lill lahkus, sest metsa servas ülesvõetud lõhn vajas uurimist :-(

Hüpperajal oli algus igav keerutamine, mis tõi kaasa ühe tõrke ja 12. koht 7,5 kp.ga.

Mis aga põhiline selle reisi juures- viimasel rajal tegid supertulemuse Liivika ja Piko, saavutasid serdi ja nii võiski öelda, et tulles oli autos üks soome agility tshempion ja minnes juba kaks! Väga tore oli sellise sündmuse tunnistajaks olla ja suured õnnitlused päevakangelastele.

Vantaa 10.09

2011-09-17T13:14:00.000-07:00

End proovile panemiseks väljaspool koduseinu sõitsime koos Liivika ja Pikoga Soome. Võistlused toimusid Soome borderterjerite tõuühingu korraldusel Ojangos, kus lisaks arvukatele väliplatsidele ehitatakse ka uut koeraspordihalli.
Kohtunikuks oli Ritva Herrala, kes kevadisest võistlusest oli meelde jäänud ülimalt lihtsate radadega. Seekord tundusid rajad A2 tasemel olevat, aga see oli siiski petlik, diskvalle ikka kogunes. Täitsa huvitavad rajad olid ning pakkusid erinevaid lahendusvõimalusi.
Esimene agilityrada läks päris normaalselt kuni slaalomini, ei oska nüüd öelda, kas enne oli muna või kana- mina tunnetasin, et Lill hüppab kohe slaalomist välja ning täpselt nii see toimuski. Või hüppas Lill välja seepärast et minu mõte liikus juba slaalomist edasi- võta sa kinni. Parandamisega muidugi läks aeg ja poomikontakti viga ei jäänud ka sel korral tulemata. Seega 10 kp.ga 20-s koht.

Hüpperajal juhtus aga midagi õige kummalist. Raja esimene pool kulges meil väga konarlikult, õnneks ei juhtunud seekord ka slaalomis midagi, peale tunnelit rõngasse minnes hüppas Lill aga rõngasse sisse, mispeale kaasaegne turvarõngas laiali lagunes. Mina seda muidugi ei teadnud, hääle järgi sain küll aru, et hüpe puhtalt välja ei tulnud. Kahjuks videol jäi see episood kohtuniku selja taha. Rõnga nurk eelneva takistuse suhtes ei olnud sugugi paha, ainuke, mida oskaks süüdistada, oli otse silma paistev päike, mingi vabanduse peab ju ometi leidma :-) Peale rõnga purustamist liikus Lill väga aeglaselt, tuli 0,3 sekundit ajaviga ja 10. koht
Eeldasin, et rõnga purustamise eest antakse vähemalt 5 kp., minu üllatuseks seda aga ei juhtunud.
Viimane rada, jälle kontaktivead :-(, olen end A-l alati väga julgelt tundunud, kuid nii nagu Luigelgi juhtus, kiirustasin edasi ja Lill hüppas üle, lisaks oli kiirus vägagi kehv. Sellelt rajalt siis kümnekaga 25.koht.
Peale minide ja midide jookse vaatasime ka maksisid ja seejärel tegime mõnusa jalutuskäigu Luukki maastikukaitsealal, mille saabunud vihm küll lühemaks kärpis.

CACIAG Luigel

2011-09-04T12:37:00.000-07:00

Kohtunik oli kõva selgrooga, ehkki laupäevane päev kõneles, et seatud kiirus ideaalaega jõudmiseks meie koertele jõukohane pole, ei tehtud ses osas ka pühapäeval mingeid järelandmisi. Ja eks ta õige olegi, kui ikka CACIAG tahad võita, siis tuleb olla tasemel- s.t olla võimeline konkureerima maailma parimatega. Pühapäeval võtsin koera stardiks ettevalmistamist märksa tõsisemalt kui päev varem, ka tunne enne starti oli väga hea s.t suutsin unustada võistluse korraldaja rolli, kuid siiski tabas meid esmapilgul täiesti arusaamatu diskvall suhteliselt raja alguses, videolt vaadates selgub, et vastus on siiski liiga kõrgele tõstetud käes, mis saadab koera hoopis eemal asuvasse tunnelisse.

Agilityrada oli väga kentsaka stardiga, kus esimese takistuse suund oli pigem nagu rajalt välja. Suure üllatusena suutsime hankida kontaktivea A-lt, seda on Lille agilitykarjäärijooksul juhtunud vaid paar korda ja seega pean siiski meeles pidama, et ei tohi nii julgelt hakata koera kõrvale tõmbama. Lisandus veel üks tõrge.Vaatamata rohkem kui 21 karistuspunktile olime agilityrajal 4.ndal kohal, sest teistel läks veelgi hullemini. Parim koer agilitys oli Soome welshi terjer Superruuvi, kuid aeg läks temalgi üle rohkem kui 4 sekundit ja Caciag jäi välja andmata nii mini kui ka teistes võistlusklassides.

Tako võistlused 27.08 Luigel

2011-09-02T23:54:00.000-07:00

Laupäevane hüpperada oli täiesti kohutav, ei olnud tuju ei minul ega koeral ja sellise tujutu juhtimisega oli lihtsas kohas koera tõkkelt valele poole keeramine ja seejärel kohe samale tõkkele tagasi hüppamine igati loogiline.

Agilityrajalt jäi pisut parem mulje, poomikontakt läks küll üle ja napilt jäi puudu, et Lill oleks peaaegu A alla välja jooksnud, kuid seejärel tabas meid ootamatu viga slaalomis, kus Lill sisenes õigesti, aga peale kolmandat pulka lipsas slaalomist välja. Tagantjärgi olukorda analüüsides ei oska muud arvata, et kuna kiirus slaalomisse sisenedes oli tavalisest suurem, siis tekkis nö.kiirete koerte sündroom, kes ei suuda peale paari pulka enam oma keha kontrollida ja seetõttu jätavad pulga vahele. Või läks mu mõte siiski ülearu vara slaalomist koera välja pööramise peale, ei tea. Kuna viga või õigemini isegi kaks olid käes, oli mul võimalus kasutada tunnelist tunnelise saatmisel varianti jääda hoopis ise teisele poole poomi. Ja see õnnestuski, mille üle mul on tõsiselt hea meel. Oleme sellist kohta treeninud ja paraku edu saavutamata.

Vaadates protokolli ei ole nii kehvasid tulemusi ammu näinud, aga ausalt öeldes on Eesti agilitysportlasi viimasel ajal ka ülearu hellitatud lihtsate radadega ja mõtetult väikeste kiirustega. Ei mäletagi, et oleks kunagi näinud sellist asja, et puhtalt raja läbinud koer saab DSQ maksimum-aja ületamise eest, nendel võistlustel juhtus seda aga päris mitmel korral.

Riia Caciag 20.08

2011-08-24T13:46:00.000-07:00

Riia rahvusvahekine võistlus algas tavatult agilty rajaga. Viimase aja lihtsate radade taustal sisaldas see rada mõnusa vimka slaalomisse sissemineku näol. Nurk oli küll lihtne, kuid sisenemistee mõlemilt poolt ``blokeeritud`` hüppetakistusega. Ega neid koeri palju polnud, kes sealt puhtalt pääsesid. Kahjuks tõmbasin minagi süüdimatult koera slaalomi algusest mööda kartes kõrval olevat tõket, hiljem lisasime ka kahjuks juba traditsioonilise poomikontakti vea.

Hüpperada oli mõnus jooksurada, omad konksud olid sealgi, kahjuks saime jällegi tõrke slaalomisse sisenemisel. Ilmselt pingutan võistlustel üle ja ei usalda koera, trennis tulevad minu meelest slaalomisse sisseminekud hästi välja.

Konkurents oli Riias väike, ei mäletagi võistlust, kus oleks A3 miniklassis olnud 5 võistlejat, aga Riias see nii oligi. Ja nendest 5-st olid ka veel 3 Eestist kohale tulnud, midiklassis oli osalejaid suisa 3.

Kuna mitmed kaasvõistlejad olid saanud diskvalli, siis rahvusvahelisel võistlusel saime teise koha!

A-Koera võistlused 13.08

2011-08-23T13:32:00.000-07:00

Kohtunik Marianne Fernström, rajad jällegi pigem lihtsamate kui keeruliste killast. Lille tulemused:

Esimene agilityrada 5kp. (poom) ja 4.koht
Teine agilityrada 5 kp. ( poom) ja 2.koht

Hüpperada 0 kp. ja 4.koht, see viimane rada oli täiesti ebaõnnestunud vaatamata 0 tulemusele, tahtsin üliökonoomselt koera tunnelisse saata ( nagu Rauno Virta koolitusel harjutasime), aga välja tuli vastupidi, saatsin koera peaaegu tunneli taha ja kaotasin sellega kiiruse, tundus, et Lill ei tulegi tunnelist välja. Peale sirget tunnelit tuli meil veel ülisuur kaar ja seega kaotasime ajaga oluliselt teistele. Kas tõesti pean hakkama õpetama oma suurepäraselt pööravale minikoerale tunnelipidurdust?

Setu Pärnus 07.08

2011-08-20T13:05:00.000-07:00

Otsustasin Setu regada kahele rajale, kuna turistina oleks ta nagunii Pärnus kaasas viibinud ja pealegi tundus peale meistrikaid, et vanamees tunneb agilityst täit mõnu ja seega miks mitte veel mõni start teha. Vastuargumendiks vast see, et Anne nipikad rajad on meile puudulikule ettevalmistusele liiga keerukad, õnneks nii ei olnud. Hüpperada õnnestus teha ühes kohas inetult pusserdades, aga siiski puhtalt, Pikole kaotasime peaaegu 4 sekundit ja saime 2 koha. Agilityrajal enam nii hästi ei läinud, kaotasin koera väga lihtsas kohas ja see viis tõkkele valelt pool, seega agility rajalt diskvall.

Kuna adrenaali selles päevas ilmselgelt nappis, otsustasin omaniku poolt hüljatud iiri terjeri viimasesse starti viia, tulemuseks 3 edukalt sooritatud tõket ja seejärel tõmbasin koera tunnelisse A asemel, üsna piinlik etteaste oli. Sedriku jooksudest kahjuks jäädvustust ei ole.

Ryder tunnelite võistlusel.

2011-08-05T13:47:00.000-07:00

Ryder osales sel aastal esimest korda tunnelite karikasarjas ja vägagi edukalt. Ei mingit ringivahtimist, ilus keskendunud jooks, kahjuks õnnestus mul teisel rajal saada tõrge- jäin koerale ette ja saatsin ta pika käega tunneli taha, seetõttu jäi meie üldtulemuseks 18.koht. Muidugi ei ole Ryder tunnelimürskudega samaväärselt kiire, aga ka mitte hullult aeglane. Ehk proovime ka edaspidi osaleda mõnel tunnelivõistlusel või hüpperajal.

Setu viiendad meistrikad

2011-08-04T07:17:00.000-07:00

Ehkki nii Lill kui Sedrik on mõlemad 7 aastased, on Setu võistluskarjäär olnud tunduvalt pikem kui Lillel, alustasime niipea kui vajalik 15 kuu piir kätte jõudis, siis nimelt ei kehtinud veel 18 kuu nõue. Tol ajal peeti Eestis 3 agilityvõistlust suve jooksul ja nii ei saanud ühtki võimalust jätta kasutamata. Nii ongi välja kukkunud, et praegused meistrikad Setule olid juba viiendad, Lill aga osales alles teist korda EMV-l, kuna 4 aastat tagasi saime A3 just meistrikate päeval ja üks aasta jäi vahele kutsikate tõttu.

Tagasivaade Setu tiitlivõistlustele kõneleb järgmist:

2007- 5.koht 6 osaleja hulgas, hüpperajal sai meile saatuslikuks vale tunneliauk

2008- 2. koht 6 osaleja hulgas, meistritiitel jäi pidama üle hüpatud poomikontakti taha, aeg oli meil kiireim.

2009- 3. koht 6 osaleja hulgas

2010- 3. koht 7 osaleja hulgas

Oli üsna ilmselge, et sel aastal kuulume ainult rahvasportlaste hulka, kelle rolliks on osavõtt. Aga minu meelest on uhke, et agility meistrikatele jõuab ühe rohkem koeri ja kindlasti tahtsin ka oma panuse anda, et osalejate nimekiri ikka pikem oleks. Meistrikate plaani sai peetud juba talvest saadik, see oli motivaator Setu füüsiliseks ettevalmistuseks, dieedil pidamiseks ja ka mingil määral treenimiseks. Paar proovistarti enne meistrikaid olid küll rohkem kui õudsed, kõige kurvem, et Setus ei olnud enam seda sära ja rõõmu, mis teda varem valdas agilityt tehes. Ses mõttes oli Tartu jooksud väga positiivne üllatus, Setu oli väga keskendunud ja ületas ennast igati. Loomulikult on meie ja eesti parimate midikoerte, kelle tase on praegu rõõmustavalt hea ja ühtlane, suur-suur tühimik.

Hüpperada läks igati korda, okseri ületamine oli suur katsumus, aga õnnestus, suuri kaari ei olnud, ajaliselt kaotasime liidrile 5 sekundiga. Rajad olid ülilihtsad ja valdavalt tulidki võistlejatelt puhtad rajad. Samuti lõpetasime agilityraja 0 tulemusega, kaotus liidrile 5,5 sekundit. Selle puhta raja kohal on muidugi suur küsimärk- minu teada hüppas Setu A- kontakti üle, kas kohtunik seda näitas või ei, ei tea, just see rada jäi ka filmimata, hindamislehel viga ei olnud ja seega jäi Setu lõpptulemuseks ikkagi 0 vaatamata kaasvõistleja protestile.

Seega kui vaadata lõppresultaati, siis enne pole Setu kunagi meistrikaid 0 karistuspunktiga lõpetanud, seega meie parim tulemus :-) , kohaks 5-s 8 võistleja konkurentsis.

Setu hüppetehnika oli täiesti hea, ei esinenud tema tippimist enne tõket ja sellele järgevat mõttetut hüpet kõrgusesse, nii sain innustust viia vanamees ka Pärnusse võistlema.

Ilusad pildid pärinevad Livialt ja Tuulilt, aitäh!

Eesti Mini Meister 2011- Wonderbabe alias Lill

2011-08-01T14:15:00.000-07:00

Võistluseelse nädala vaevlesin küsimuse- kas olla või mitte olla käes, antud kontekstis tähendas see siis, kas osaleda Lievinis maailmameistrivõistlustel või mitte. Ja otsus sai tehtud lähtudes faktist, et võistlusvorm, mis küll tundub juba uksele koputavat, ei taha siiski kuidagi saabuda ja samas ka Lille bioloogiline kell kutsikate saamiseks üha tiksub. Seega otsustasin anda võimaluse pingereas järgimisele ja ise sõita Prantsusmaale pealtvaatajana ning Lille agilitykarjäär võiks siis veel jätkuda 2012 aastal, näiteks Rootsis toimuval EO-l.

Hea kerge tunne oli kui otsus tehtud sai :-) Aga siiski lendasid läbimõeldud plaanid tuulde. Naljaviluks oli välja öeldud, et kui Lill tuleb Eesti meistriks, siis ei mingeid kutsikaid, vaid sõit MM-le, aga naljadega on tihti nii nagu unistustegagi- täide lähevad!

Senine mulje Leena Rantamäki-Lahtise radadest oli kui kergetest jooksuradadest ja nii nägid välja ka meistrikate rajad, kohe eriti lihtsad, miniklassis näiteks ei tulnud mitte ühtki diskvalli, seega käis kogu võistlus vaid sekunditega ehk siis puhtalt kiiruse peale. Paraku meil siin midagi hõisata pole, kui pole pöördeid, kus efektiivne olla, siis otsejooksimises ei ole Lille tihe õmblusmasina samm kindlasti mitte kiiremate killast.

Võistlus oli meie jaoks veel eriline sellepoolest, et jooksuaja tõttu startisime peale maksikoeri viimase võistlejana. Tundus, et jooksuaeg oli Lillest pisut üleliigset vurtsu välja lasknud, Haapsalu elekter oli igatahes kadunud, aga ei ole halba heata, mõtliku Lillega on ausalt öeldes pisut kindlam joosta.

Hüpperajal platseerusime 4.ndale kohale, kaotus liidrile 2 sekundit, aga meie jooks oli ka väga-väga rahulik.

Agilityrajal seevastu oli Lillel pisut kiirem minek ja ainuke keerutamise koht õnnestus ka väga kenasti, sellelt rajalt teine koht, kaotus liidrile 0,6 sekundit.

Kuna aga meistrivõistlused peetakse kahe raja koondarvestuses, siis kahe 0 tulemusega võistlejate hulgas oli meie koondaeg parim ja seega meistritiitel meie! See oli küll suur üllatus, lootsin kohta medalikolmikus ja oli pettunud, kui mind ei kutsutud ei teisele ega kolmandale kohale, arvasin, et ju siis neljas koht tuli ära. Aegade poolest kaks kiiremat koera Charlie ja Relly olid paraku saanud 5 karistuspunkti ja langesid seega mängust tiitlile välja.

Pildil on Lill võtmas viimast meistrikate tõket. Enne võistlust lugesin endale sõnad peale, et ei korduks Haapsalu vead- ka lihtsal rajal ei ole kohti, kus end lõdvaks lasta, rada lõpeb peale viimast tõket. Miskipärast kipub see tõde ikka aeg-ajalt ununema.

Peale võistluste lõppu juhtus aga veel üks oluline asi- otsus MM-l mitte osaleda läks veelkord läbivaatamisele ja Tuulelippude Nõukogu lõplik otsus sai selline- Lill sõidab Lievinisse ja lapsi ei tule, Ryderi tsölibaat kestab edasi .-)

Pildimaterjal Livialt, video Keerd Movie Production, tänud akõigile abilistele ja pöidlahoidjatele!

Haapsalu 23.07

2011-07-28T07:59:00.000-07:00

Osalesime seekord ainult Lillega, kohtunik Henri Luomala radadest on mul Soome võistlustest väga positiivsed mälestused. Paraku Haapsalu rajad olid hoopis midagi muud kui Soomes, ilmselt ei tahtnud kohtunik eestlasi oma raskete radadega hirmutada. Iseäranis lihtne oli esimene agilityrada, raskem koht oli slaalomisse minek, mida ma kartsin ära vussida ja nii läkski, ma ei jätnud koerale piisavalt ruumi ja lükkasin ta slaalomist mööda, seega kohe alguses tõrge ja asi põhimõtteliselt pekkis, saime ka poomikontaktivea, seega kokku 10 karistuspunkti ja 7 koht. Tuleb tõdeda, et kiirus oli Lillel väga hea, vaatamata slaalomi tõrkele miniklassi kiireim aeg!

Teisel agilityrajal tuli viga väga lihtsas kohas, kiirustasin ise A-st mööda, käsi all ja loomulikult tuli tubli Lill minuga koos A-st mööda ja otse tunnelisse, siit siis DSQ, poomikontakt õnnestus.

Hüpperada- kõik oleks olnud ilus kui imelihtsas tunnelisse saatmise poleks olnud ma lohakas, seega raja kõige lihtsamalt kohalt tõrge ja kokkuvõttes 5. koht.

Vaatamata alanud jooksuajale oli Lill ülimalt motiveeritud, kiire ja kontaktne, paraku jäi aga jälle midagi puudu. Vaatamata lihtsatele radadele ei saanud me järjekordselt normaalset tulemust kirja.

Who the Fuck is Ryder?

2011-07-05T14:08:00.000-07:00

Nädalavahetus Pärnus

2011-06-26T13:26:00.000-07:00

Peale ligi aastast pausi oli osalemas ka Setu, eesmärgiks testida, kas on mõtet registreeruda EMV-le. Esimene Peterise rada oli päris keeruline õppida, üritasin meelde jätta erinevaid juhtimisvõtteid mõlema koera jaoks, aga kui oli vaid paar minutit veel aega ja meelde ei olnud jäänud õigupoolest kumbki variant, siis sai otsutatud, et kasutan Setu tarbeks mõeldud võtteid ka Lille puhul.
Paraku juhtus nii, et Lill otsustas peale esimest tunnelit minna jalutama, tegi auringi ümber kohtuniku ja siis naases mu juurde, saime ka poomikontakti vea, kuna jooks oli täiesti rikutud, siis ega ma eriti ei juhtinud enam ja lasin lõpu eel koeral ühe tõkke valelt poolt hüpata. Tegelikult oleksin pidanud Lille rohkem järgi ootama, usun, et siis poleks seda uitama minekut sündinud.
Lille esimene rada
Setu rada oli väga aeglane, nii aeglane, et oma mõtetes olin juba kaugel eespool ja seega ehmusin ilmaaegu, et olin unustanud koera rõngasse saata. Nii piiratud ajumahuga ei tasu ikka unistada kahe koeraga võistlemisest :-)
Sedriku esimene rada
Setu teiseks rajaks oli üles soenenud, kiirus oli täitsa normaalne, nii normaalne, et kui trennis tundus, et minu tempo aeglustamisest piisab kontaktpindade edukaks sooritamiseks, siis nüüd kalpsas Setu rõõmsalt üle nii A kui poomi, aga aega me jõudsime ja minu suureks üllatuseks saime 10 karistuspunktiga teise koha. Tõkete kõrgus oli minimaalne, eks ka see aitas kaasa.
Lille teine rada- samuti DSQ. Kahjuks videot ei ole kummastki teisest rajast.
Kuna jooks ei suju kohe kuidagi, siis otsutasin Riia Caciag´i Lillega vahele jätta.
Ja loomkatsed Setuga jatkuvad.

Inimene versus terjer- 21.05 Veskimetsa hüpperada

2011-06-16T07:17:00.000-07:00

Sellist show´d ei olnud me tükk aega korraldanud. Nagu juuresolevalt pildilt näha polnud peale Lillega kemplemist mul õrna aimugi, kuju poole see rada võiks kulgeda. Mingi ime näol jõudsime me finishisse ainult 5 karistuspunktiga, mille andis kukkunud latt. Ma-sen-dav...

Pärnu 11.06

2011-06-12T10:37:00.000-07:00

Tänu huvitavale Hollandi kohtunikule olime Pärnus platsis nagu 5 kopikat. Peale A0 jookse tegime jalutuskäigu jõe äärde, kus Lill sai ennast oimetuks kroolida ülimõnusas jõevees, oli küll arvata, et ega see enne võistlust kasuks ei tule, aga kuna ujumine on Lille üks meelistegevusi, siis ei raatsinud ma teda sellest lõbust ilma jätta.
Esimene rada oli selline, kus koer pidi olema näpuotsas kinni ja see ju iseenest meile sobib, õnnestuski joosta puhas rada. Paraku kas siis kuumus, selga ununenud talvekasukas või ujumisväsimus olid jätnud Lille kiirusele oma jälje, eriti slaalom, mis viimasel ajal on olnud trennis väga kiire, oli lihtsalt üks suremine, seega kaotasime Willile 0,8 sekundilise ajaveaga.
Teine rada paraku läks kohe käest ära, pärast A-d tõkkele viimine ebaõnnestus s.t tuli suur kaar, lisaks sellele olin väga käpardlik tõkkel, kus koer pidi tegema täisringi. Rajal oli väga huvitav väljakutse pikkushüppe näol, mida koer pidi sooritama nii,et poom on koera ja koerajuhi vahel. No loomulikult otseselt ei pidanud, aga vähemalt nii oli üliväga mõistlik. Oleme Lillega sarnast situatsiooni proovinud trennis ja vähimagi eduta, nii ei julgenud ma ka nüüd riskile minna. Seega jooksin ikka koeraga kaasa ja saatsin pikkushüppele tagantlõikamisega, paraku juhtus see, et peale tunnelit jooksime Lillega kokku, kohtunik seda küll viiekaga ei karistanud. Tagantjärgi muidugi kripeldab, et järsku oleksin siiski hakkama saanud ka teiselt poolt poomi joostes. Mingis trennis tahan kindlasti sama kohta proovida, kuna oleksin saanud koeraga täpselt sama trajektoori joosta- ja Lill on väga minu liikumissuunas kinni- siis ikka kripeldab, et järksu oleks see õnnestunud...
Lille jooksud, video autor Jane, aitäh :-)
Ahjaa- kahe raja kokkuvõttes olime teised 5 karistuspunktiga.

Tuhala 14.05

2011-05-24T13:43:00.000-07:00

Tuhalasse sai mindud eesmärgiga katsetada treenigutel omandatud võtteid võistlusolukorras, mingit survet tulemust saada ei olnud kohe kindlasti mitte. Paraku nõrku kohti mitte ei jää vähemaks, vaid hoopis selgus, et neid on pigem juurde tulnud

Esimesel rajal õnnestus katsetada sundvalssi, paraku ei jõudnud ma siiski asendit sisse võtta ja Lill, kes stardis püsimisega ei hiilga, tuli ka seekord enne luba liikvele, ehkki enda kohta oli ta püsivuses päris tubli.
Algus oli seega konarlik, A kontakt ka väga piiripealne, slaalomisse otsustasin saata tagant lõikamisega ja miskipärast tekitas see Lilles hämmingut, viga siiski ei tulnud, küll aga koer seisatas korraks. Tõrke saime kätte tõkkel, mis oli peale tunnelit, oma arust näitasin koerale tõkke ja olin nördinud, miks ta mööda jooksis, videolt aga selgub, et mööda jooksin hoopis mina ja tõket näitasin raudselt liiga hilja.
Rahul ei saa olla ka kiigega, ehkki kohtunik kätt ei tõstnud, olin ise äärmiselt mitterahul ning seejärel ei viitsinudki juhtida, seetõttu lipsas Lill poomile ja disk oligi tehtud.
Hüpperada
Nüüd tahtsin proovida võtet, mille nime ma paraku ei mäleta, aga põhimõtteliselt tuleb põlved lõnksu lasta ja koeral lasta teha 360 kraadine ring. Ei tulnud välja! Ka saksa pöördega oleks sama asja tehtud saanud ja ilmselt ka edukamalt. Oma rahustuseks proovisin raja algust sama juhtimisvõttega trennis uuesti ning tuli välja küll, ikkagi puhas ajastatuse küsimus.

Tako võistlused 16.04

2011-04-22T06:49:00.000-07:00

Seekordsed võistlused toimusid koduhalli toetavate seinte vahel, aga kasu polnud sellest midagi. Lill on nüüd füüsiliselt heas vormis, pekk ja valetiinus on kadunud, kiirus ja tahe on põhjas, paraku aga ei tule järgi meie koostöö.
Esimene kohtunik Dimtrochenko rada oli üllatavalt lihtne, õigem oleks siiski öelda uinutavalt lihtne, sest raskus seisnes kiiruses. Lasin end lõdvaks, tegin vea kohas, kus ma oma õpilastele oleksin sõnad peale lugenud- ei oodanud ega vaadanud tunnelist tulevat koera ja lasin tal selja tagant poomile lipsata. Diskvall juba käes, lasin veel Lillel valesse tunneliauku lipsata. Rajal oli kaks 360 kraadist pööret ümber tõkke, esimene tuli neist hästi välja, teisel läks aga kaar suureks.
Kui esimene rada läks laiskuse nahka, siis teisel rajal lisandus veel üks L- lollus on selle nimi! Enesekindlalt valisin raja alustamiseks mittetoimiva võtte- lükkasin koera teise tõkke taha ja siis sinna otsa sooritada eestlõikamine, mis loomulikult välja ei tulnud! Targu ei küsinud ma ka treenerilt nõu, kartes, et ta mu mõtte maha teeb :-) Käest ära on ka poomikontakt, nii et palju tööd on ees.

Sportlased tundmatu looma nahka jagamas

2011-03-13T12:37:00.000-07:00

Sellel nädalavahetusel osales üldkehalise ettevalmistuse kiirkursustel ka Lill. Mõlemal päeval tegime ca 1,5 tunnise jalutuskäigu vabas looduses Paljassaares. Laupäeval olin jalgsi, aga kuna lumes sumbata oli päris raske, siis seetõttu pühapäevaks panin suusad alla. Koertele keegi suuski ei andnud ja nii said nad ainult oma käppadele loota. Esmalt vallutasime Väike-Paljassaare, kahjuks unustasin fotoka autosse ja seetõttu jäid jäämäed poolsaare tipus ka seekord pildistamata. Üle jää liikusime Suur-Paljassaare poole ja sealt leidsid koerad mingi asja, mis meenutas pigem mädanenud puuoksa. Mia püherdas tolle peal, liikusime edasi ja siis märkasin, et Setu on karjast maha jäänud. Tagasi minnes selgus, et Setu järab mõnuga seda kännutaolist asja, mis siis ikka järelikult känd ei olnudki. Setu ei olnud sugugi aldis oma saaki loovutama, kui selle viimaks siiski kätte sain, oli kohe hakkamas Lill, kes omakorda haaras saagi ja kuna naissugu on üldiselt taibukam, siis Lill on suuteline ka kaht asja korraga tegema- eest ära jooksma ja samal ajal saaki närima. Lõpuks õnnestus mul objekt oma valdusse saada- tegu oli tundmatu looma jäänustega, liha oli söönud keegi juba varem, karvgi oli peaaegu hävinud, isegi haisu ei olnud enam, kes oli olnud nahk oma eelmises elus, ei olnud võimalik enam määrata. Suusakepi abil upitasin rõveduse kõrge betoonposti otsa ja sinna ta jäigi. Matk oli koertele üksjagu väsitav, tagasiteel olid kõik kolm uljaspead kenasti minu sabas, ei mingeid põikeid kuhugi poole.
Loodetavasti aitab füüsiline tegevus Lillel rutem unustada kujutletavad beebid, nimelt vaevab teda valetiinus.

Setu rahvaspordi radadele naasmas

2011-03-09T09:30:00.000-08:00

Märtsis täitub Setul 7 eluaastat, mis ühele tegusale terjeri-isandale pole veel mingi vanus. Paraku aktiivsest spordist on Setu juba mõnda aega kõrval olnud. 2009 aastal ilmnenud hüppeprobleemide tõttu katkesid meie võistlused ja suures osas ka treeningud. 2010 tegime vaid mõned stardid, millest parim oli Saaremaal täiesti muuseas sooritatud hüpperada. Muuseas sellepärast, et Seppo Savikko võrdlemisi nipika rajaga tutvumiseks Setu vaatevinklist mul aega ei jäänudki. Kui rajal oli eelmine koer, siis meenus mulle järsku- ups, ma pole Setu juhtimise peale rajaga tutvumise ajal mõelnudki! Sellele vaatamata tegime puhta raja ja aeglane tunne osutus petlikuks- Lillest oli aeg 1,5 sek. kiirem. Setu nimelt töötab kaugemalt kui Lill ja püsib ka stardis ( jällegi Lillest erinavalt!) ning seetõttu on teda juhtida märksa rahulikum. Aastal 2010 teenisime ka EMV pronksi, aga seda küll rohkem tänu konkurentide ebaõnnele kui enda heale esinemisele.
Millised plaanid siis aastaks 2011? Punkt üks tuleb Setul kaalust alla võtta. Setu talvine kaal oli 13,5 kg, mis on võrreldes Helsinki aegse võistluskaaluga +2kg. Nüüdseks oleme küll osa sellest kaotanud, kui palju just, ei tea, pole kaalul käinud. Sportliku vormi parandamiseks sai õhtuti Stromkal valgustatud rajal suusatatud ja ka merejääl suuskadega matkatud. Mõned korrad olema ka hallis trenni teinud ja see osutus üleootuste mõnusaks, Setu silm säras ja hüppedki olid täitsa ilusad, rääkimata slaalomist- kui koer on juba korra sisenenud, siis ka sooritab kenasti lõpuni sõltumata sellest kuhu koerajuht liigub. No kiirus ei ole muidugi see mis võiks olla, aga keskealistele rahvasportlastele sobib küll. Kui hüppamisega mingeid jamasi ei teki, siis plaanime mõned võistlused kaasa teha ja ka EMV-l kaasa lüüa.

Hüpperada Tln. 19.02

2011-03-05T08:54:00.000-08:00

Tako võistlus 19.02

2011-02-19T10:59:00.000-08:00

Meie ettevalmistus uueks hooajaks ei ole veel sugugi alanud, pisut-pisut on nüüd veebruaris treenitud, kuid mingist võistlusvormist rääkida oleks küll täiesti vale. Lisaks kimbutas mind nohu ja peavalu viimasel nädalal ja võistlemine ning ühtlasi ka võistluse korraldamine miinuskraadides ei tundunud üldse meeldiv perspektiiv. Kaalusin ka mitte võistlemist, aga slovaki kohtuniku käekiri tundus nii tavapärasest erinev, et kuidagi ei raatsinud proovimata jätta. Hüpperada oli keerukas, sisaldas ühtlasi ka meile varemgi komistuskiviks olnud slaalominurga, lisaks hulgaliselt muid lõkse, millest ma mõningaid märkasin küll alles kaasvõistlejate jookse vaadates. Minu juhtimine oli väga konarlik, ilmale vastavalt hangunud ja Lill oli samuti väga aeglane- nii saime hangunud juhtimise tõttu tulnud suurtele kaartele ja Lille mitte kõige paremale hoole 5,5 sekundise ajaveaga tulemuse. No pisut mu pettumus hajus, kui selguse, et sellest piisas võistluse võitmiseks ja tegu oli parima tulemusega kogu A3 klassis! Aga tegu oli siiski väga käpardliku sooritusega, mille video varti avalikustatakse.
Paraku edasi läks veel hullemaks. Teise raja algul meenus Lillele üks kontrollimata hallinurk, mis talle juba mõnda aega on erilist huvi pakkunud, hiirepesa sai seekord üle vaadatudki.

Sama lugu juhtus ka kolmandal rajal, Lille perenaine oli saabunud lõhnava supipotiga raja äärda ning seda Lill nuuskima läkski. Iseenesest oli supp tõesti suurepärane, koera nina ei valetanud. Kahju, sest igati mõnus ja sooritatav rada oleks olnud. Agility radade ajaks olime ka mõlemad end korralikult soojaks saanud ja enesetunne oli igati hea, kuid kahjuks ei saanudki end proovile panna.
Foto Livialt nagu tavaliselt.

Tartu võistlus 15.01 esimene rada

2011-01-17T10:01:00.000-08:00

Tartu teine rada

2011-01-16T11:22:00.000-08:00

Teine rada tundus mulle ausalt öeldes lihtsam kui esimene, aga võta näpust! Tegelikult olen ma õppetunni eest väga tänulik kohtunikule. Miskipärast ei ole ma enne tähele pannud, et koera slaalomi ligidal olev takistus sedavõrd häirib. Eks me ju Tumanova koolituse teisel päeval ju viilisime ka trennist, minu meelest seal käsitleti analoogilist olukorda. Ja nii tõke imeski Lille kaks korda slaalomist välja! Diskvall käes, ei leidnud ma enam motivatsiooni koera juhtida ja nii kogunes sellest jooksust kolmekordne diskvall. Piinlik oma laiskuse pärast :-(

Lille agilityaasta 2010

2010-12-11T23:08:00.000-08:00

Võistlused on selleks hooajaks läbi saanud- kontorirotile kohaselt said kõik Lille jooksud excel tabelisse salvestatud. Hooaja jooksul tegime kokku 44 ametlikku starti, päris suur number vaatamata Lille kevadel- varasuvel olnud beebipuhkusele.Neist startidest 10 toimusid Soomes ja 4 Saksamaal.
Tulemused olid järgmised:
0 tulemus- 12 starti
DSQ- 14 starti
muu tulemus 18 starti.
Vigade analüüs kõneleb, et kõige sagedamini esinev viga on poomikontakt- 7 korda (õnneks siiski trend on selline, et kui aasta esimesel poolel oli kontaktiviga sagedane, siis sügiseks saime treeningu abiga siiski asja paremuse poole)
3 eksimust on tulnud slaalomisse sisenemisel,
2 korda on juhtunud rõngast kõrvalt minek;
2 korda on kukkunud latt.
Kontrollaega ei jõudnud me 5-l korral, siin puhul jätsin arvesse võtmata need rajad, kus saime tõrke.

12-st 0 tulemusega rajast 5-l saime ka esikoha. Näiteks MM puhas hüpperada andis meile individuaalses pingereas 50.nda koha!
Eesti Meistrivõistlustel me ei startinud, MM ebaõnnestus, hooaja tipptulemuseks on Soome Agility Thempioni tiitli saavumine. Hetkel Soome rankingus hoiab Lill praegu 149-ndat kohta 818 koera hulgas :-)

Lill, Setu, Gaspar, Rocky ja Borka rebasejahil

2010-11-18T10:17:00.000-08:00

Tänu Borka õhutamisele pääsesid ka Lill ja Setu Jõgevamaale Roosiaia talusse rebase manu. Welshidest ühinesid veel Lille poeg teisest abielust Rocky ja linnavurle Gaspar, samuti väike reps Irma. Setuga oli küll selline lugu, et kõik, kes tehisurgu olid näinud, väitsid, et Setu sinna sisse ei mahu. Urg oli tõesti kitsas laudadest kokkuklopsitud mitmeosaline käik, kus olid mitmed pesad rebase jaoks. Ja Setu sünonüümiks Roosiaia talus talus sai paraku Paks. Las nüüd tuleb Paks rebase juurde!!
Harjutus algas sellega, et kõik koerad pidid läbima kanali, kus esialgu rebast veel ei olnud. Setul oli päris raske, aga hakkama ta sai. Ehkki küll väljast oli näha, millises käigu osas Setu just viibib- seal lihtsalt lauad värisesid ja kui Setu hakkas kanalist väljuma, tuli enne teda suur tolmupilv ja alles seejärel loom ise.
Siis anti kõigile koertele läbi puurivõre rebast näha, instinktipuudust küll welshidel ei olnud, Irma aga ilmutas sülekoera iseloomu ja teinud puuris pikutavast rebasest üldse välja.
Järgmisena pandi rebane ühte kanalipessa ja koer pidi ise kanalisse tungima, rebaseni jõudma ja seejärel püsivalt haukuma, eksami sooritamiseks peab haukuma 10 minutit. Welshide au ja uhkus oli siin Rocky, kes ka tegelikus elus on töötav jahikoer, ta puges kanalisse ja haukus nagu jaksas; video peaosas ongi Rocky. Rebase perenaise Marju sõnul oleks Rocky olnud võimeline kohe ka ametliku katse sooritama. Lill, Gaspar ja Setu ei olnud nõus ise kanalisse ronima, nende arust oleks võinud ju kasutada otseteed rebaseni. Kui neid aga kanalisse suruti, siis roomasid rebaseni küll ning haukumisega ka raskusi polnud. Eksami sooritamiseks peab koer aga iseseisvalt urgu minema. Igal juhul pakkus see päev kõigile terjerilistele täiuslikku meelelahutust- sai teha asju, mis kogu senise elu on olnud keelatud ja selle eest veel saab lausa kiita!

Tumanova seminar

2010-11-13T10:20:00.000-08:00

Osalesime teistkordselt Svetlana Tumanova agility seminaril. Lill oli väga aktsioonis ja suuri raskusi oli stardis, mina olin täielik käpard koera tõkke taha saatmises ja paraku ka eestlõikamises. Ega midagi väga uudset ei selgunud- vanad tõed, et Lill jookseb minust kiiremini ja inimkeelest ta aru ei saa, leidsid taas kinnitust. Sõna tunnel Lille sõnavarasse ei kuulu, nimelt harjutasime trenni teisel poolel tunnelisse saatmist ainult suulise käsuga, vähimalgi määral kaasa aitamata käe või liikumisega, edu oli suht nullilähedane. Kui koolitaja kuulis, et tegu juba 6 aastase koeraga, siis arvas, et teda on siiski hilja ümber õpetada. Hea, et minu vanust ei küsitud:-)

Säde võistlus Kilgi tallis 05.11

2010-11-07T11:57:00.000-08:00

Hooaja viimane võistlus toimus esmakordselt Kilgi talu maneezis, super mõnus oli joosta nii heal liivapinnasel.
Kohtunikuks oli Leena Rantamäki-Lahtinen, kelle radasid jooksime ka augustikuus Hyvinkääl. Tegelikult oligi radade käekiri suhteliselt sama, palju oli kiireid otse jooksmisi.
Esimene rada algas meile suht sobimatult, otse üksteise järgi tõke, pikkus, tõke, kiik ja rõngas, olles sunnitud startima koos koeraga, ei ole see midagi lihtsat. Jõudsingi Lillega sammu pidada, mõneti oli see üllatus, aga rõnga juures oli mul jaks otsas, ei jõudnud anda Lillele signaali, kumba tunneli auku siirduda ja diskvall oligi käes. Peale seda lipsas Lill veel teisegi tunnelisse valest otsast ja raja lõpus poomikontaktist ka üle. Tegelikult oli rada lihtne, nii nagu järgminegi agility rada.
Teisel rajal olime normaalsed, tegime puhtalt ja võitsime esikoha, kiiruseks tuli 4m/s. Hea meel, et õnnestusid mõlemad koera vedamised ja taha heitmised, vedamistes olen varasemalt tihtilugu ebatäpne olnud.
Selleks aastaks on nüüd agilityvõistlused läbi, meie võistlushooaeg kulges tõusvas joones. Võistluspaus oli ligemale 4 kuud, treeningpaus kuu aega lühem, tulemused stabiliseerusid alles augustikuuks, kahjuks MM ebaõnnestus, hooaja krooniks kujunes aga Soomes võistluse võit ja tsempioni tiitli saavutamine. 2011 aasta MM punktitabelis hoiame praegu liidrikohta.

Lill Soome agility tshempion!!!

2010-10-28T13:18:00.000-07:00

Meie suur ja kõrge eesmärk, mis tundus lihtsalt ilusa unistusena, on nüüd täidetud. Augustikuiselt Soome võistluselt jäi kripeldama untsu läinud poomikontakti tõttu saamata jäänud esikoht ja seetõttu andsin Epule oma jah sõna järjekordse Soome võistlusreisi suhtes pikemalt mõtlemata. Et reis ei piirduks ainult Tamperes russelite meistrikateks olnud võistlusega, sai regatud ka Lietosse kolmele jooksule. Kohtunikuks Lieto agilityradadel oli Henri Luomala, kelle palju keerutamist ja mitte just lihtsate killast olevad rajad meile igati sobilikud on.
Päev ei alanud just paljutõotavalt, varahommikul selgus, et koerad olid öösel kööki kapile unustatud kuivatatud vobladega 1:0 teinud- kahtlustan, et kandev roll oli siin Mial, sest ainult tema keha pikkus + osavad käpad teevad võimalikuks asjade kättesaamise köögikapi tagumisest nurgast. Igal juhul olid kalad läinud, suur veekauss tilgatumaks joodud ja nagu kausi uuesti täitsin, joodi see uuesti tühjaks. Nii juhtuski, et võistlusele läks Lill ehtsas kalapohmellis .-)
Igati meile sobivalt oli miniklass stardiaeg pandud keset päeva, mis võimaldas ära sõita sama päeva hommikul. Esmalt ootas meid ees hüpperada, mille oli teinud kohtunik Eija Berglund. Sellist rada ei ole ammu näinud- kõik tõkked oli üksteisest nii umbes 8 meetri kaugusel, neli korda tuli läbida täiesti sirge tunnel, lisaks paar tõket tagant, ilmselt oli kohtunikul tõsine kavatsus selgitada välja koerajuhtide füüsiline vorm. Selguski, et ega seda vormi koerajuhtidel väga ei olnud, diskvalle tuli palju, maksikoertest sai sellel rajal tulemuse 8 koera, minikoertest oli edukaid pisut rohkem, paraku meie nende hulka ei kulunud. Stardikoridoris tekkis Lillel väike sõnelus meie ees oodanud snautseriga, ilmselt jäi midagi veel ütlemata ja nii lahkus Lill stardis minu juurest kohe kui ma rihma kaelast võtsin. Lill tegi hallis auringi, tagasiteel minu juurde hüppas ka teele jäänud tõkke, mille eest me loomulikult diskvalli saime.
Teine rada oli juba agilityrada, katsetasin Lille stardis püsimist, see ebaõnnestus, koer varastas, sai seetõttu slaalomist tõrke, hiljem hüppas üle poomikontakti ja seejärel üle vale tõkke. Vana rahvatarkus, et ega 2 diskvalli kolmandata jää, ei pidanud seekord õnneks paika. Kolmandal rajal otsustasin, et selleks päevaks aitab stardiharjutustest, startisin koos koeraga. Väike ebatäpsus oli koera vastuvõtmisel neljandalt hüppelt, aga edasi läks kõik ideaalilähedaselt ja väga nauditav oli joosta. Loomulikult ei hellitanud ma mingit lootust auhinnalisele kohale. Peale võistluse lõppu paluti mul ilmuda sekretariaati, kus sooviti täpsustada, kas Lill võib serti võtta! Kaks koera olid küll kiiremad, aga paraku oli neil 5 karistuspunkti ja seega kuulus meie üllatusesikoht peaaegu 2 sekundilise paremusega teise koha ees meile, võistlejaid sellel rajal oli 33.
Tagantjärgi uurisin, et kui võidab koer, kes juba on Soome agility tshempion, siis läheb sert edasi järgmisele koerale. See kui mitmendale koerale sert edasi võib minna, sõltub juba võistlejate arvust. Näiteks mõneteistkümne osalejega võistlusel sert ei lähegi järgmisele koerale edasi.
Ööseks sõitsime Tampere kanti ööbima, et alustada järgmisel päeval uute võistlustega, mis tänu russelite meistrivõistlustele olid just miniklassis eriti osavõtjaterohked. Võistlused toimusid meile harjumatul pinnal- kummimatil, mis tegelikult osutus väga mõnusaks. Midi ja eriti maksikoerad kannatasid siiski libeduse all. Võistlusel lisas vürtsi rammus rotimõõtu hiir, kes aeg-ajalt otsustas oma peidukohta hallis vahetada ja tuiskas siis muljetavaldaval kiirusel üle halli. Ükski koer teda seejuures ei märganud, millest on kahju, oleks saanud kohe kohalviibivatele russelitele iseloomutesti teha. Võistlus algas hommikul 7.30- peaaegu nagu MM kohe- ja kuna Bella start oligi hommikul esimene, siis oli meil varajane äratus. Päeva jooksul toimus 550 starti, võistluste planeeritud lõpp oli 22.00, aga kuna ajakavas ei suudetud püsida, siis ilmselt läks kauem, meie lahkusime õhtul pool kümme, kui mididel ja maksidel oli veel viimane rada tegemata.
A3 oli esimene hüpperada, kohtunikuks Kari Jalonen, mõnus joostav rada oli, mille puänt oli eelviimane takistus: rõngas-hüpe-hüpe üksteise järgi, kusjuures keskmine hüpe tuli võtta tagantpoolt, suur kiirus tegi selle päris raskeks. Päästsin siiski olukorra üle noatera, aga aega kaotasin kõvasti selle nikerdamisega. Sellist olukorda peab nüüd kindlasti trennis edaspidi harjutama. Vaatamata sellele koperdamisele saime puhta tulemusega 8.nda koha 48 koera hulgas, mis pole ju paha, aga samas ikka mõtled, et kui ma poleks sellist juhtimisapsakat teinud, siis.... Ajavahed kohtadel 5 kuni 8 olid suht olematud.
Agiltyraja kohtunikuks oli Anne Viitanen, jällegi mõnus rada, mida oli lihtsalt lust joosta. Kõik läks väga ilusast, poomikontakt oli tõeline maasikas, aga täielikust õnnestumisest jäi ikka pisut puudu. Metallkiige karkassile oli asetatud rajanumber, mis oli samuti metallist ning koera kiigelt tulles tegid need kaks kõva kolksu. Lill on küll kõva närviga, aga see kolks sundis teda siiski hetkeks seisatama. Mingi aja seetõttu kaotasime ja irw- jäime neljandaks. Tegelikult oli koht muidugi hiilgav sellises konkurentsis, isegi auhinnad anti 5-le esimesele kohale, nii et saime oma toidukollektsiooni veelgi täiendada.

Miks siis ikka on Soomes nii vahva võistelda- seepärast, et on konkurents, mis sunnib pingutama ja riske võtma. Ei piisa lihtsalt puhtast jooksust, pead võtma maksimumi koera juhtimisest, eriti kui kiirust 4,5 m/s kuskilt võtta pole. Samuti on väga hariv jälgida kaasvõistlejaid, see mida tegid maksikoerte juhid samal hüpperajal, oli ikka äärmiselt huvitav vaadata.

EST, Tiina ja Lill - mini agilityrada, AG MM 2010, Rieden

2010-10-17T10:19:00.000-07:00

Nüüd on sest jooksust juba üksjagu möödas ja esmane emotsioon on juba haihtunud. Paraku ei õnnestunud ka seda rada läbida vigadeta ja jällegi tuli tõrge, sedakorda slaalomis, hetkeks ilmselt oli ka oht, et Lill hüppab mu selja tagant valele tõkkele.
Resümeeriks seda MM kui tervikut:
Positiivsed asjad-
Lille meeleolu ja särts oli lihtsalt fantastiline, õnneks ei rikkunud keskendumist ka tallis ilmselt leiduvad näriliste lõhnad.
Tunnelite valikutes usaldasin Lille, lahendasime olukorrad nii nagu me tavaliselt võistlustel teeme ja see õigustas end täiesti
Kontaktpindadel 100% õnnestumist
Negatiivsed asjad:
meie raudselt kõige nõrgem koht on start, selle nahka läks kaks rada. Veel halvem on see, et mõnel rajal ma isegi ei nõudnud Lille stardis püsimist.
Minu kehv raja läbimise planeerimine, iseäranis võistkondlik agility rada ja individ. hüpperada.
Vaatamata sellele, et me ei teeninud sel aastal ühtegi diskvalli ( eelmisel aastal saime 2), ei saa üldse rahul olla, sügav rahulolematus on hinges. Ilmselt segas siiski ka see asjaolu, et Lill pääses koondisse reservkoerana ja seda veel tänu teise koera ebaõnnele.

Tiina ja Lill - meeskondlik agilityrada, AG MM 2010, Rieden

2010-10-10T12:17:00.000-07:00

Peale hommikuse hüpperaja sooritamist ohverdasime Lillega võimaluse vaadata võistkonnakaaslaste sooritust ja lubasime endale mõnusa lõunaune hotellis. See läks täie ette ja peale puhkust tulime tagasi nagu uuesti sündinuna. Meeskonnaruumis juhtus meil väike intsident, Lill oli hetkeks rihmastamata ja terjerihing ei jätnud kasutamata võimalust minna tutvuma tallieluga. Õnneks taipasin ma metallist maiusekarbiga kolistada vastu hobuselatri raudvarbaid ja jooksik pöördus maiuse lootuses siiski ise tagasi. Õhtune aeg on Lille meelisaeg, tegime mõned jooksuringid tühjas poolpimedas maneezis ja Lill tundis, et ilmselt läheb kohe lahti tore jaht närilistele. Igaks juhuks otsutasin koerale mitte hitsi lisada, jätsin vahele soojenduse tõketel ja tegime vaid maiusega kontaktiharjutusi.
Raja õppimisel keskendusin paraku kõige enam sellele, kuidas lahendada tunnel- tõke- poom kombinatsioon ja samuti laud, mis ei kuulu meie igapäeva repertuaari. Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et valisin raja alustamiseks halvima võimaliku juhtimisvõtte, pimelõikamine oleks küll pidanud mängust välja jääma, sealt sain tõrke kirja ja lisaks veel vea koera puudutamise eest. Õnneks siiski suutsin end kokku võtta ja pingutasin maksimaalselt, et rada teha lõpuni, mis ka õnnestus päris normaalselt.
Kokku 14,4 karistuspunkti ja jällegi ei midagi rasket sellel rajal ei olnud, ainult vastutusrikas olukord on see, mis sunnib puterdama.
Suurim tänu kõigi videote eest Kristinale!

Tiina ja Lill - ind.hüpperada, AG MM 2010, Rieden

2010-10-10T03:36:00.000-07:00

Laupäevane päev oli miniklassi jaoks kõige koormavam- päeva esimene ja viimane võistlus olid meile.
Esialgne plaan jalutada hommikusele võistlusele üle maalilise mäekuru ei olnud teostatav, sest väljas oli öö mis öö. Kell 6.00 hommikul oli täisti kottpime ja seega pidime ikkagi kohale sõitma autoga. Kohtunikuks oli Nalle Jansson ja jällegi ei miskit hullu, täiesti lihtne rada, kiiruseks 4,5m/s.
Lill oli jällegi väga tubli, kontaktne, kiire ja igati oma sõiduvees. Lillele eriti hommikused aktsioonid ei istu, tema magaks rahulikult välja ja tegutseks päeva teisel poolel. Õnneks MM-l seda probleemi ei olnud, ilmselt fännid oma karjakellade jms. suutsid tekitada piisavalt elevust. Paraku läks meie rada nässu juba peale teist tõket- ülisuur kaar lisas meile ilmselt +1,5 kuni 2 sekundit. Kuna ma Lille stardis istumisele loota ei saa, siis ilmselt oleks mu esialgne plaan alustada hoopis teiselt käelt, olnuks siiski parem.
Olin enda peale niivõrd tige ja üritasin raja lõpust võtta maksimaalset- välja kukkus aga hoopis vastupidi, trajektoori optimeerimisega saavutasin hoopis tõrke, arvatav sekundite kaotus parandamisega ka umbes 5s.
Tulemuseks 7,5 karistuspunkti aja eest ja 5 rajaviga, kokku 12, 5 kp ja individuaalselt hüpperajalt 56. koht- masendav.

Tiina ja Lill - mini meeskondlik hüpperada, AG MM 2010, Rieden

2010-10-09T12:17:00.000-07:00

Traditsiooniliselt on maailmameistrivõistluste avaalaks meeskondlik hüpperada. Minikoerad said oma avastarti oodata kõige kauem, kohtunikuks Sabine MacNelly, kes oli minikoerte vastu olnud leebem kui makside võistkondlikul hüpperajal- rada oli meil üksjagu lihtsam. Selle jooksuga oli selline veider lugu, et veel kollektoris oodates olin väga rahulik, aga siis kui tuli asuda starti, siis paraku tuli MM tunne peale. Jooksust ei mäletagi suurt midagi- oli start ja kohe peale seda finish.
Tegelikult läks kõik päris hästi vaatamata, jõudsime ka kontrollaega- esimest korda MM- l ajaveata ja rajaveata tulemus.
Lill käitus nagu oleks igapäev harjunud prozektorisäras esinema, aplaus ja muu kisa-kära ainult lisab meeleolu. Leidsin hea koerapüüdmisnõksu- peale jooksu pidid kõik koerad läbima kiibikontrolli ja sellel otstarbel oli finishialas üks laud, sinna lendas Lill suurima rõõmuga peale- näeb ise kaugemale ja ka teda on näha. Ja laua peal oli juba mugav koera rihmastada.

Teekond Saksamaale

2010-10-05T13:11:00.000-07:00

Meie teekond Saksamaale algas täitsa ööhakul, esmaseks sihtkohaks Uulu, kus ühinesime tartlaste ekipaaziga ning liikusime edasi Riia suunas, et Air Balticu abiga jõuda Münchenisse. Koera pileti hind on AB-l suhteliselt sõbralik, Tallinnast aga paraku ei olnud sobilikku lendu ja seetõttu sai valitud jälle juba eelmisel aastal Austriasse sõiduks kasutatud Riia- München lennuliin. Lill on end juba tõestanud kõva närviga lendkoerana, nii et seetõttu ei pidanud muretsema, kuidas ta vastu peab. Palusin siis Lillel Pikole ka mõni julgustav sõna öelda ja nii need koerad Riia lennujaamas käru peale pandi.
Turvakontrollis selgus peale minu seljakoti lahtipakkimist ja kõigi taskute tühjendamist, et olin soovinud lennukisse pääseda metallesemega- ühest taskupõhjast tulid välja näpitstangid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Trennikotis peab ju ikka tööriistu olema :-) Hullem lugu oli see, et kõigi seljakoti urgaste läbivaatamisel käis turvatöötaja näppude vahelt läbi ka maltodektstriini pakike, aga kuna ta oli keskendunud millegi relvasarnase otsingule, siis pakike valget pulbrit antud hetkel ei olnud teema. Samas ei saa sugugi kindel olla, et minu juttu maltodektstriinist keegi seal uskunud oleks, nii et võimalik, et Lill oleks pidanud Münchenis seni üksi hakkama saama, kuniks Läti ametnikud selgitavad, mis pulbriga ikka tegu on. Tuleb tõdeda, et turvatöötaja oli proff, kes suutis täiesti kala näoga lahti pakkida minu koera motivatsiooni esemete paketi, kus olid nii piuksuv kummilelu Viburlane, nahkne nuut kui isetehtud patukas, mille sisse ma olin õmmelnud nii vinnutatud maksa kui keedetud kanapugusid, mis iseenesest andsid kokku päris korraliku haisupaketi. Õnneks võisin peale näpitstangidest loobumist oma koti taas kokku pakkida ja siiski teekonda jätkata.
Münchenis toodi meile koerad kenasti liftiga kohale, Lill jõi sõõmu vett ja oli valmis uuteks seiklusteks.
Lubatud WW Golfi asemel oli meil hea meel saada universaalkerega Opel Astra ja nii ei tekkinud mingeid probleem 4 kahejalgse ja 2 neljajalge mahutamisel. Õnneks oli Liivika soetanud navigaatori ja ka õige tee leidmine läks lihtsalt, umbes 200 km, millest suur osa oli kiirteed, läks väga kiiresti ja varsti olimegi Riedeni nimelises maalilises mäe külgedele ehitatud külakeses, kus meid ootas kodune pansionaat. Napilt enne meid oli laekunud ka terjeristide punt, kes lendas marsruudil Tallinn- Riia- Berliin- Nürnberg.
Tähistasime Saksamaale saabumist kohalikus külakõrtsis taldrikusuuruste Viini shnitslite ja Saksa õllega- ühed head mõlemas.
Järgmisel päeval oli meie võistkonna treening. Hall oli suur ja ilus ning liival äärmiselt mõnus joosta, hiljem oli näha, et liiva kobestati mingi riistapuuga ja peale seda rulliti kinni ka. Nii et ei mingit sarnasust Tartu liivaga. Lill oli väga hoos, mis tähendas paraku ka seda, et stardis püsimisest ei tulnud väga palju välja ja samuti poomikontaktid olid kehvapoolsed. Piiksuva lauaga probleeme polnud. Ülejäänud päeva veetsime Amberi linnakeses, peaasjalikult nende kaubanduslikul peatänaval.

Kohver koos

2010-09-27T12:30:00.000-07:00

Saksamaale sõiduks vajalik on küll mitte veel kohvrisse pakitud, aga põhimõtteliselt valmis pandud. Viimane trenn sai tehtud laupäeval, harjutasime lauda ja tegime mõned poomid.
Lille lõplik osalemine MM-l selgus hiljaaegu, suurvõistlusele pääsesime paraku tänu täiskomplektsele koerale- loe saba ja kõrvade olemasolule. Seega ei saanud ka spetsiaalselt MM tarbeks treeningplaane teha. Küll aga oli plaanis peale aprillikuiseid kutsikaid sügiseks heasse vormi saada, igal juhul üritame endast maksimumi anda. Suureks plussiks on kindlasti rohkearvuline fänklubi ja eelkõige terjeristid, kes Saksamaale kaasa tulevad. Team number 373 on võistluseks valmis!
Pildike pärib augustikuiselt võistlusreisilt Soome, kus me käisime, et testida peenel kiviklibul jooksmist ja võistlemist suuremas seltskonnas.

II rada 18.09

2010-09-26T13:31:00.000-07:00

18.09 Tako võistlused

2010-09-19T12:53:00.000-07:00

Viimane võistlusvormi kontroll enne MM- otsustasin joosta kindla peale, mitte võtta ülemääraseid riske, eesmärk saada tulemus kirja. Eriülesanne- katsetada stardis püsimist juhuks kui on selline raja algus, mida ei saa teha koos koeraga. Esimene rada oli üle ootuste lihtne, igati mõnus jooksukas, miniklassis tuli 9 rajavigadeta tulemust! Mis harukordne olukord Eesti tingimustes- teed puhta raja ja esikolmikusse asja pole- iseenest väga vahva, et meil asjad sinnapoole liiguvad. Lille kiirus andis meile teise koha, 0,5 sekundilise ajakaotusega Charliele.
Tänase koolituse foonil kommentaariks oma jooksu, et liiga kõrged käed ilmselt tõepoolest röövivad nii mõnegi sekundi.

Teine jooks- paraku ei pidanud närv vastu, et starti katsetada. Muus osas klappis meil koostöö Lillega hästi, keerukad kohad lahendasime täitsa edukalt, aga lops tuli sealt, kus seda poleks oodatagi osanud. Koera rõngasse saates taipasin, et olen ise vales kohas. Lill, kes väga ülitäpselt kopeerib minu trajektoori, lipsaski rõnga kõrvalt läbi. Seda viga on meil ka varem juhtunud, aga et sellele ikka endiselt tähelepanu peab pöörama, poleks arvanud. Parandamisega kulutasime video järgi hinnates ca 5 sekundit, sellest oli kahju, oleks tahtnud teada, kui mitu sekundit Läti sheltiele puhta raja korral kaotanud oleksime. Aitäh Liviale videomaterjali eest.
Järgmine start on ees juba Saksamaal...

Suoknuuti trenn 04.09

2010-09-05T11:46:00.000-07:00

29082010_Lill_CACIAG

2010-09-01T13:27:00.000-07:00

CACIAGi rada oleks olnud kena jätk selle nädalavahetuse stabiilsetele jooksudele, kui mitte koerajuht poleks patustanud kahe reegli vastu:
rada lõpeb peale 21.st takistust
Vaata koera
Ajaviga 3,12 ja 5 karistuspunkti tõrke eest viimasel takistusel. Häbi on :-(

Luige 28.08

2010-08-29T23:24:00.000-07:00

Laupäevased agilityrajad olid eelmisel õhtul kuulatud loengu praktiline tõestusmaterjal. Ja tegelikult pidas täiesesti paika- leia koerale optimaalne, mugav, joostav trajektoor, keskendu lahendustele ja asjad laabuvad iseenest. Minu varvastega juhitava koera puhul pidas see täielikult paika. Esimene agilityrada õnnestus joosta puhtalt ja suhteliselt lihtsalt tuli esikoht 0 karistuspunktiga meile. Soome shelti oli küll ajaliselt peaaegu 3 sekundit kiirem, aga paraku hüppas maha okseri.
Teisel rajal ei õnnestunud pihta saada poomikontaktile ja lisaks saime tõrke slaalomisse sisseminekul. Väikse koera jaoks, kel kaared lühikesed, oli muidugi tõkke ja slaalomi vahemaa vaevu 4 meetrit. Tagantjärgi tarkus-oleks pidanud koeral laskma minna suuremale kaarele, sellega oleks kaotanud küll aega, kuid loodetavasti sisenemine slaalomisse oleks läinud õigesti.
Positiivne oli see, et Lill nagu polnudki tema ise, ei mingit ülekeemist, väga rahulikud stabiilsed jooksud olid.

Hyvinkää 22.08

2010-08-24T13:14:00.000-07:00

Öö Lempivaaral kenasti mööda saadetud- õnneks meie kartused laupäevaõhtuse karaoke suhtes ei täitunud-liikusime hommikul Hyvinkääle. Seekord ei pidanud võistlusele kiirustama, meil oli piisavalt aega ja jõudsime vaadata ka ühe A1 jooksu.
Hyvinkääl oli lisaks tavavõistlusele mängus ka suuremad panused, mitmed tõud nagu snautserid, kääbuspintserid ja muuhulgass ka welshi terjerid selgitasid välja oma tõu meistrid. Seetõttu oli võistlusel tavatult palju habemikke. Kohtunikuks oli seekord Leena Rantamäki-Lahtinen ja rajad olid tegelikult võrreldes eelmise päevaga hulga kergemad, aga samas täiesti nauditavad ja võimalik oli neid lahendada erinevalt, mis tegi vaatamise väga huvitavaks. Alustasime hüpperajaga, kõik oli muidu kena, aga raja lõpus ei pidanud minu närvid vastu ja hüüdsin täiesti õigesse tunneliauku suunduvat Lille nimepidi, mistõttu koer pidi tegema lisasamme ja kaotas aega. Epp oli tubli inimene, kes minu viga märkas. Ja sellises olukorras, kus puhtaid radu palju ja ajavahed imeväikesed, ei tohi sellist asja endale lubada. Meie puhas rada andis 8.nda koha, kiiruseks tuli 4,14 meetrit sekundis.
Agilityrajal oli meil kõik väga kaunis, kuni lõpus ülehüpatud poomikontaktini- ja seekord hüppas Lill kohe kaugelt üle :-(
Olin poomil liiga palju Lillest ees, näitasin juba järgmist takistust- pikkushüppet, paraku ei ole me suutnud treenida sellist jooksukontakti, mis toimiks sõltumata koerajuhi asendist.
Kiiruseks tuli 4,2m/s ja agilityrajalt 13.koht.
Kuna lahkusime võistlustelt enne ametlikku lõppu, jäigi esialgu teadmata, kuidas lõppesid welshide meistrikad. Hiljaaegu sai siis tõuühingu kodulehele teada, et meile kuulus 5 võistleja hulgas 3 koht. Kogu esikolmik lõpetas kahe raja kokkuvõttes 5 karistuspunktiga, esikoht jäi meist 1,6 sekundi ja teine koht 0,5 sekundi kaugusele. Konkurendid olid tugevad, tegu on koertega, kes soome võistlustel pidevalt eesotsas on.

Lohja 21.08

2010-08-21T09:41:00.000-07:00

Lill ja Pätrik naudivad suplust, millega tegeleb maikas meeskodanik, jäigi arusaamatuks.

Juba mõnda aega olin soovinud kätt proovida veidi suuremas seltskonnas kui kodustel võistlustel. Sel eesmärgil sõitsime Soome, kus Lohja linnakeses oli laupäevasel päeval 4 starti A3-le. Registreerusime neist kolmele, et mitte eelmisel õhtul kohale tulla. Peaaegu oleks jäänud tegemata esimene kolmest jooksust, sest 10.40 -ks ei ole võimalik ühegi laevaga jõuda. Aga kui on täpsed riistad autos ja gaasipedaal õige inimese jala all, siis on kõik võimlik, aitäh Epule, kes meid roolis õigesse kohta. Teoreetiliselt ei tohiks sellise kiirustamise peale head tulemust tulla, aga võta näpust, päeva parim jooks tuli just sest esimesest ülepea kaela tehtud stardist. Kohtunikuks oli Henri Luomala, kelle ülirasked rajad on Soomes teada-tuntud. Ei olnud seegi rada kergete killast, aga enamus lõkse sai läbitud ilusasti, ainult poomikontakt, kus otse ees oli kiik, teha aga tuli 180 kraadi pööre tagasi, sai meile saatuslikuks. Muidu oli rada super ja protokolli vaadates oli tahtmine juukseid katkuda, Lillel oli sel rajal kiireim aeg minikoertest! Aga oleks ei maksa midagi ja 5 karistuspunktiga olime 7.kohal.
Teise agilityraja kohtunik oli Anne Savioja, võrreldes eelmisega oli see rada lihtsam. Teine takistus oli kiik, kust Lill pidurdas äärmiselt veidralt ja oleks peaaegu maha hüpanud, see vahejuhtum rikkus meie kiiruse raja esimeses kolmandikus. Tulemuseks puhas rada ja 6.koht, aega mahtusime üsna napilt.
Kolmas võistlus oli hüpperada jällegi Henri Luomalalt, väga mõnusalt joostav, paraku minu lohakus slaalomisse saatmisel maksis kätte, saime tõrke, edasi oli üks väga vahva 5 tõkke limbo, kus kõik keskkoha lihaseid tuli tööle panna, et koera juhtida, see tuli hästi välja, aga miskipärast jooksis Lill mööda ühest raja lõpuosa hüppetakistuset ja hakkas nuuskima, korjasin ta seepeale kokku ja lahkusin rajalt. Mis päev see ikka diskvallita on.
Pätrik ja Lill kümblesid veel koos saslõkivardaid järvest välja loopiva mustlasonuga ja seejärel sõitsime järgmiseks võistluspäevaks välja puhkama Lempivaara campingusse- juhul kui muidugi karaoket laulvad soomlased seda meil teha lasevad.

Võistlustreening 14.08

2010-08-14T14:08:00.000-07:00

Osalesime Tubli võistlustreeningul, kus oli väga hea võimalus treenida võistluse õhkkonnas, tegime seda mitteametliku väljaspool arvestust võistlejana A1 rajal. Rada ei olnud sugugi kerge, slaalomisse sisenemise nurk meenutas üht Anne Savioja hüpperada Helsinki MM-lt, kus kõik kiiremad koerad said tõrke kirja, eestlastele see rada aga sobis. Kas see on nüüd hea või halb, aga Lille kitsaskohti sellel rajal nägin ette.
Kõigepealt rõngas, kus rõnga ümber oli meie jaoks tavatult tükk tühja maad. See ei ole muidugi mingi vabandus, A3 koer peaks ära tundma ikka ka erinevaid rõngaid. Lillel on rõngaga ennegi probleeme olnud, hasardi ja kiiruse tõustes on ta aeg-ajalt proovinud kõrvalt joosta, nii tegi ta seda tänagi ja lausa mitmeid kordi järjest.
Slaalomisse sisenemise nurk oli väga hea proovikivi, võistlusel oleksin proovinud seda koerale võimalikult ette nämmutada, aga täna tahtsin katsetada, kas Lill saaks sellise nurgaga hakkama, nagu karta oli, ei saanudki.
Väga nõrk oli meie poom, mitu korda üle kontakti. PÄrast mõtlesin järgi ja omaarust ka leidsin põhjuse, miks see juhtus- olin ise liiga ligidal kontaktpinnale, tavaliselt olen ise eemal ja koer sooritab kontakti minust sõltumata. Täna aga toppisin ennast liiga lähedale. Ühesõnaga- see oli jooks kui õudusunenägu. Kui midagi postiivset otsida, siis - Lill istus stardis! Suvistel võistlustel tekkis meil probleem kiirusega ja seetõttu ei olnud meil mõtet väga stardis püsimisele rõhuda, peaasi, kui kuidagi hoo sisse saaks.
Teine rada oli hoopis teistsugune, kontaktid õnnestusid ja olid lausa väga ilusad, slaalom oli ok, seekord muidugi oli nurk ka hulga lihtsam.

Koeruse võistlused Hallikal

2010-07-31T08:07:00.000-07:00

Mõned mõtted PH mõtted treeningutelt- kõige olulisemaks infoallikaks koerale on koerajuhi liikumine, suulised käsud on kolmandajärgulise tähtsusega kuna suurvõistlustel koer neid ei kuule.
Koera õhus viibitud aeg on kaotatud aeg, õige info andmisega tuleb see aeg minimiseerida. Koer võib küll liikuda lühimat trajektoori pidi, aga samas kaotada kiiruses niipalju et võit muutub ajakaotuseks. Mitmed harjutused tahaks edaspidi läbi teha stopperi kaasabil ja kasutades erinevaid juhtimisvõtteid, et olla kindel, mis on minu ja minu koera jaoks parim lahendus. Ise sain tagantlõikamistes kindlasti enesekindlust juurde, tegelikult tulevad need meil välja küll ja laupäevasel võistlusel sai seda ka tõestatud.

Võistlusesel hiilgasime paraku jälle tavapärase ebastabiilsusega.
Esimene rada jäi meil paraku jooksmata, kahtlustasin Lille pissihädas ja igaks juhuks viisin ta süles starti.
Ja sinna esimese tõkke taha ta istuma jäigi, algus nuuskis istudes, mina üritasin teda kõikvõimalikke häältega tuua sisekosmosest jälle maa peale tuua, aga edutult. Oli see hiirekäik, mis ta tähelepanu pälvis, või miski muu, ei tea, see jooks jäi meil igaljuhul tegemata.
Kahe jooksu vahepeal üritasin Lille käima tõmmata soojendustõketel, tundus, et õnnestus. Teine rada algas tempokalt, poomi kontakt küll üle hüpatud, paraku olin ebatäpne Lille tõkke taha lükates ja diskvall tuli ära.
Kolmas rada- kaotada polnud enam midagi. Startisin koos Lillega, et olla kindel, et me ikka ühise asja nimel tegutseme, kõik läks hästi, paremini oleksin võinud juhtida koera tõkkel, mis oli enne A-takistust- swiss army knife handling oleks seda nimetatud eelnenud koolitusel-aeg oleks ehk võinud 0,5 -1 sek. parem olla kui oleksin osavam olnud sel takistusel. Aga siiski puhas tulemus ja selle raja võit. Video kahjuks tõrgub, ehk õnnestub siiski üles laadida edaspidi.
Kuna videot pole, lisan illustreeriva pildikese Hiiumaa treeninglaagrist, kus Lill pani rõhku ujumisele. Ja veespordis on ta tõeliselt hea, samuti vettehüpetes :-)

Haapsalu 18.07

2010-07-20T08:20:00.000-07:00

Hüpperajalt rajavigadeta tulemus, küll aga ületasime ideaalaega 4 sekundiga, Snäppi ja Lexi olid meist kiiremad ja seega kokkuvõttes kolmas koht.

Teine agilityrada oli üllatavalt lihtne, teenisime kontaktivea poomilt, ajaline kaotus esikoha võitnud Charliele 0,5 sekundit, ideaalaega jõudsime, kokkuvõttes jälle kolmas koht.
Kolmas agilityrada- see oli nüüd tõeline pähkel, kontaktpindade ja tunnelite rägastik, lisaks ebamääraselt ja vaikselt piuksuv laud, jooksime vigadeta, aga paraku ajaviga üle 4 sekundi. Sellelt rajalt võtsime võidu.
Meie videokunstnik paraku viibis eemal ja ei saanud seekord oma kohust täita.
Kolm normaalselt tulemust ühelt päevalt pole paha, ka kohtunik märkis, et ta on mind sellel päeval juba mitmel korral autasustamisel kohanud .-)
Aeglase koeral on oma eelised :-)

Pärnu 17.07

2010-07-20T07:09:00.000-07:00

Võistluslik nädalavahetus algas 2 stardiga Pärnus, kohtunikuks meie oma treener Anne, mis muidugi ei tähenda, et midagi oleks lihtsam. Esimene start läks p...sse juba enne starti. Lill märkas oma poja Rocky varju ja ilmselt tekkis tal mõte, et ehk on siiski verivaenlane Milla toodud Pärnusse, liikuma me õieti ei saanudki, peale 4-5 takistust kui rada pöördus uuesti sinnapoole, kus welshi vari oli olnud, jalutas Lill asja lähemalt uurima, võtsin koera kaenlasse ja lahkusin.
Teises stardis tegin hullult tööd, et Lille liikuma saada ja õnnestus päris hästi, kiirus tõusis, koer keskendus rajale ja paraku ma mingiks sekundi murdosaks unustasin ühe takistuse- jätsin koera slaalomisse saatmata! Anne rada mõõtes jättis esimesel korral ka slaalomi vahele, siis sai lõõbitud, et võistlejad võivad ka samamoodi teha ja nagu ennegi juhtunud- nali osutus meie puhul tõeks.
Kui slaalom välja arvata, siis muidu oleks see jooks suht ok olnud.
Kaks dsikvalli kirjas ja siis rannamõnusid nautima, nii sooja merevett ei ole mina oma elus veel tunda saanud kui sel laupäeval Vana-Pärnu rannas. Aitäh Rocky peremees Antsule, kes meile õige koha kätte näitas, nii et ka neljajalgsed said veest mõnu tunda.

Ülenurme 11.07

2010-07-13T11:29:00.000-07:00

Agility maratoni kolmas ja viimane võistluspäev, kui varasemad päevad olid ülikuumad, siis Ülenurme staadionil oli temperatuur tappev ja kohtunik Valciukase rajad kohased mistahes tiitlivõistlustele. Esimene rada oli esimesest viimase tõkkeni paras pähkel, ei ühtki lihtsat kohta ja kõigele lisaks oleksin veel peaaegu valesti õppinud raja lõpu! Lill oli hajevil, kas mõjus kohtumine mõned päevad eemal olnud perenaisega, leitsak või mis, jooksma hakkas ta peale pikkushüpet. Alla kukkus meil kolmanda hüppetakistuse pulk, aga kõigist lõksudest pääsesime puhtalt. Viimasel hetkel veel muutsin oma otsust, kummalt poolt slaalomit ise joosta ja see oleks peaaegu kätte maksnud raja unustamise näol. Kokkuvõttes siis 5 kp. ja tänu nigelale kiirusele teine koht. Pole paha nii keerulise raja ja tapva ilma kohta. Küsimärgiks jääb, kas nö.Lille normaalkiirusel ka hakkama oleksime saanud
Teine jooks jäil meil paraku jooksmata, Lill lahkus rajalt, telgi taga olnud veekraan mõjus ilmselt motiveerivamalt kui 20 eesootavat takistust. Väga kahju, sest ka teine rada oli paras väljakutse, mida oleks proovida tahtnud.

Saaremaa 10.07

2010-07-11T23:14:00.000-07:00

Agility maraton algas reedese treeningu Seppo käe all, mis tuletas veelkord meelde tõde, et väiksese koera juhtimisel võib jalgadega imet teha, abitreener Anja sõnul ei peakski ma niipalju õlgadega vehkima nagu seda teen. Ja tõepoolest, minu jaoks lahendamatu olukord treeningrajal õnnestuski õige jooksutrajektoori valikuga lahendada. Laupäevased võistlusrajad olid A3-le paraja keerukusega ja mõnusalt joostavad.
Lille agilityrajal saime tõrke slaalomis tänu minu nõmetsemisele, üritasin ülimalt korralikult koera slaalomisse saata ja kõigepealt lükkasin ta mööda ja seejärel olin ise koeral ees, nii et Lill sisenes valesti, siit tõrge. Muus osas oli kõik hea, kiirus ka niivõrd korralik, et selle võistluse võitsime.
Hüpperajal oli Lill esimesed takistused aeglane, siis läks käima ja saime puhta rajaga võidu!
Suur üllatus tuli aga Setult, kes lausa põles tahtmisest, samuti puhas rada ja Lillest 1,5 sekundit kiirem aeg!
Juhtisin koeri erinevalt, Lillel tegin 2 korda tunnelisse saatmise tagant lõikamisega, mis on aeglustav manööver, Setu puhul kasutasin valssimist. Ausalt öeldes rajaga tutvumisel ei jõudnudki Setu jaoks mingit plaani pidada, 5 minutit on nii napp aeg, et vaevu jõuab ühe koera kursi paika panna, seekord läks õnneks.
Pildil Livia püütud hetk Setust, kes ootab stardiluba. Õnnesoovid Toorule, kes tõestas edukalt, et tark ei torma ja nii nad Liviaga A0-s kolmandale kohale platseerusid! Kohtunik mainis, et tema sarpeid ei ole varem agilitys näinud, aga eks tal tuleb siis rohkem väljaspool Soomet hindamas käia :-)

Tunnelite teine etapp

2010-07-03T23:44:00.000-07:00

Eesmärgiks oli testida stardis püsimist- eesmärgi täitmine- 0%.
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli asi juba võistluspaigal jalutades väga imelik, Lill tõmbas ninaga lõhnu, silmad läksid pilukile ja selline sihilindel eesmärgile pürgiv nägu oli Lillel peas. Oli selge, et see ei ole mitte eesootav tunnelirada, mis teda selliseks ajas. Aga milles asi on, aru ei saa. Starti minnes vedas Lill samuti hoopis teises suunas masas lebotavate Pärnakate pundi poole. Oli selge, et stardis istumisest ei saa juttugi olla, ainuke võimalus on startida koos koeraga. Seda tegingi ja teine tunnel oligi vale takistus, koos koeraga minnes ei olnud mul piisavalt võimalust teda valest takistusest eemale juhtida. Ja siis lahkus Lill rajalt, ikka sinna Pärnakate juurde. Meelitasin ta tagasi, jooksime umbes pool rada ja siis juhtus see, mis pole mul veel kunagi võistlustel juhtunud- koer sittus rajale. See oli viimane tilk karikasse, lahkusime rajale ja läksime Pärnakate juurde uurima, mis võluvägi end seal nende juures peidab. Ja mis selgus- puuris, kus täna oli koer, oli eile olnud tuhkur ja pisinärilised on Lille kõige suurem kirg.
Teine rada ei olinud meil ka suurt parem, Lill jäi nuuskima ja oli endiselt hajevil, ehkki küll rajalt ei lahkunud.
Kuna rada oli tuksis, võtsin suurema riski s.t olin ise pisut kaugemal A-lt alla tulles, see õigustas end. Samuti slaalomisse tagantlõikamise tegin raskema nurga alt kui oleksin muidu julgenud, see end ei õigustanud.
Siiski oli see see super päev tänu mu tublidele õpilastele, Margus ja Fess lausa pjedestaalil, Raulil ja Trudyl imelilus teine rada, sekundi kaotus esimesel rajal ilmselt võttis nelit medali, Indi ja Ove tegid oma parimad jooksud, Paulalt üks puhas rada, teisel rajal läks väikseks murul rullimiseks, aga pealtvaatajatel peab ju ikka lõbus olema.

Lill taas rajal- Pärnu võistlused

2010-06-27T02:48:00.000-07:00

Lille esimene ametlik võistlus peale pisipere sündi, treeninud oleme üsnagi minimaalselt ja Tartu tunnelite võistlus ei sisendanud eriti optimismi. Seega eesmärk treenida, ei muud.
Tuleb tõdeda, et peale 3 aastast võistluskarjääri ei oska ma siiani Lille lugeda- meil on 2 varianiti, kas koer ei lähe hästi käima või vastupidi läheb käima liiga hästi ja keeb üle. Üle keemise näited- varastamine stardis, slaalomis ühe pulgavahe välgukiirusel vahele jätmine. Rajal vastu haukumine on pigem juba koerajuhi ebaselge juhendamise teema.
Lill tundus enne starti mitte just liiga entusiastlik, aga see tunne oli petlik. Ühesõnaga esimest tõket nähes sööstis ta rajale ja selle tulemusena said esimesed neli tõket tehniliselt inetult, aga siiski sooritatud ettenähtud järjekorras, Siiri sõnul sai Lill minult ka jalahoobi, ise ma seda tähele ei pannud, kohtunik ka mitte ja loodetavasti Lill tegi sellest oma järeldused :-) Tulemuse saime kirja, viieka teenisime poomikontakti eest, see pidi olema napp kontaktpinna mittepuudutamine, ise lootsin, et saime kontakti tehtud. Saime sellelt rajalt lausa teise koha.
Teine agilityrada oli kannatuste rada, stardis varastamine, tänu sellele disklaff teisel tõkkel ja rajal umbes veel 3 diskvalli kui neid niipalju välja antaks.
Hüpperajal otsustasin, et stardin koos koeraga, et vältida sama jama, mis kahel esimesel rajal oli juhtunud, kõik läks väga ilusasti kuni rõngani, mille Lill hüppas kõrvalt, selles oli ka minul oma osa, ma ei oleks tohtinud end nii vara müüri poole keerata ja üldse jooksin tunnelini kaasa rohkem kui olin plaaninud. Viisin koera tagasi rõngasse, väga kahju, et ma ei saanud teada oma aega, sest muu osa oli OK. Aega ei oleks küll mahtunud niikui nii, sest kohtuniku antud kiirus 4,2 m/s, kusjuures umbes pooled tõkked tuleb võtta tagantpoolt, ei olnud väga realistlik

Tartu tunnelite võistlus

2010-06-27T00:35:00.000-07:00

http://www.blogger.com/blog-this.do?zx=1wvptz4pfvex4
See oli tolle päeva tõde- magav koer, raja unustanud koerajuht ja selle tulemusel sündis just selline jooks nagu näha on.

AG rahvusvahelised võistlused- agility rada

2010-06-13T09:03:00.000-07:00

Starti minnes lootsin teha vähemalt ühe korraliku jooksu, aga see lootus purunes juba peale esimest takistust.
A-le mineku asemel läks Setu tutvust tegema kohtunikuga ja seejärel kiikas ka rajaabilise poole- poleks sellist asja ise näinud, ei usukski mitte. Setu ei ole midagi sellist teinud ka oma karjääri alguses mitte. Ei oska seda põhjendada muuga, kui et ilmselt on põhjus siiski tema füüsises, A-le minna on ebamugav ja seega otsitakse endale asendustegevus. Valisin teadlikult diklaffi koera sülle võttes ja uuesti starti viies. Sedakorda saime liikuma, poomi kontakt üle ja n-ö veel üks disklaff- ma ei viitsinud piisavalt võimelda, et koera saata tõkke taha. Väga kahju sest võistlusest ja tervikuna ka Setu agility karjäärist, 6 aastat pole veel mingi iga tegelikult. Rada oli äärmiselt mõnus, kiidusõnad kohtunikule.
Ja et lõpetada postiivselt- otseülekanne Lätist Ozolnieki agility võistlustelt pajatas, et Setu ja Lille tütar Kruopa Leedust saavutas teise koha nii individuaalselt ( seni teadmata kas A1-s või A2-s) ja koos Eesti terjer Tikaga oldi ka võistkondlikult teised, kolmas võistkonnaliige ei ole teada, kui tõugu ei nimetatud, siis ilmselt tegu terjeriga ei olnud :-)

A-koera RV võistlused

2010-06-12T23:06:00.000-07:00

Teadmine, et Setu täiesti ilmaaegu sai regatud võistlema, tuli juba viimases trennis. Põhjuseks totaalne keskendumise puudus, tegime trennis väga lihtsaid radu, aga vaatamata sellele ei olnud Setu hingega asja juures, näiteks suutis isegi slaalomist 1 pulk varem väljuda, mis tema puhul on täiesti hämmastav. Seega läksime võistlema teadmises, et minu juhtimine peab olema väga konkreetne ja koera tuleb abistada.
Kolmas tõke oli tagant, täisring tagasi pööre, Setu jäigale kerele on sellised manöövrid väga raskelt sooritatavad ja ega me neid ka ülearu palju harjutanud ei ole. Siiski saime sellega hakkama ja ka latt jäi püsti, viga tuli seal, kus seda üldse oodata ei osanud, peale pikkushüpet lonkis Setu hoopis müüri poole, mis oli mulle niivõrd ootamtu, et ma teda isegi tagasi hüüdnud. Miks see nii juhtus. sain aru mõningase viitega- kuna peale pikkushüpet oleva tõkke nurk ei olnud ka kõige mugavam, siis otsustasin koera keerata juba enne hüpet asendisse, et tal oleks hea lihtne hüppelt tagasi keerata ja minu jalgade liikumine andis Setule vale signaali. Vigu juhtub ikka, muidu see ju polekski agility, aga kurvaks teeb see, et Setu teeb seda nagu viisakusest, et mulle meele järgi olla, sära silmades ja tõelist tahtmist pole. Ilmselt oli see meie suve viimane võistlus.
See eest on Lill varsti rajale tagasi pöördumas ja tema silmades on kõrgepinge kui ta agility takistusi näeb. Reedel käisime platsil ja seni kuni ma jõudsin latid maksikõrguselt maha võtta, oli Lill neist 3 tükki ületanud- ühtki muide maha ajamata!

EMV 2010

2010-05-29T13:10:00.000-07:00

Külm ja vihmane päev Veskimetsas seljataga, lõpetasime võistluse 15 karistuspunktiga ja kolmanda kohaga.

Arvestades meie vähest treenitust ja jätkuvaid hüppeprobleeme, on tulemus tegelikult suurepärane. Hüpperajal tõmbas Setu maha pikkushüppe viimase osa. Kõige vaevalisemalt tulevadki tal välja esimesed hüpped peale starti, kiirus ja motivatsioon olid aga väga head. Agility rajal paraku ei võtnud ei poomi, ei A kontakti, piinlik lugu küll. Muidu aga klappis meie teami koostöö väga hästi.
Piltide eest suur tänu Liviale.

Massöör Setul külas

2010-05-24T13:36:00.000-07:00

Täna oli Setul mõnupäev, meil käis külas Irina, kes Setu lihasgrupid hoolega läbi mudis. Panen kirja ( enne kui unustan) Irina arvamuse- Setu lihased on praegu paremas seisukorras kui aasta tagasi, lihas on küllaltki pehme. Tegelikult hindasin olukorda ise samamoodi, õnneks spetsialist siis sama meelt. Asjad, mida ma aga ise ei ole märganud- Setul ragisevad varbad masseerides päris korralikult, parem kehapool enamgi kui vasak. Kogunenud sooladele tuleb massaaziga valu anda, ei muud. Kõhukoopas oli tunda takistust, mis võib olla käärsooles peetunud mass. Massaaz elavdab soolte tegevust, aga lisaks võiks anda linaseemne leotist. Teeme proovi, aega veel on, nii et ei pea riskima kõhulahtisusega meistrikatel. Igal juhul pärast mere ääreas jalutamas oleks Setul nagu akud laetud olnud, energiat oli hulga rohkem kui tavaliselt. Eks Setu kehakaal on ka pisitasa ja suurte pingutustega liikunud võistluskaalu suunas, umbes 11,5 kg on see praegu silma järgi hinnates.

Setu tütar Lulu A3-s!

2010-05-13T06:50:00.000-07:00

Hiilgavad uudised Soomest: Setu tütar Soomes Lulu ( Dixie Sound Gift) võistleb nüüdsest A3-s.
Palju õnne Riikka ja Irmeli! Lulu on esimene,kes Setu järeltulijatest nii kaugele jõudnud, loodame, et Kruopa Leedus ja Elli Tallinnas ka sama teed käivad.

Setu taas rajal

2010-05-08T12:20:00.000-07:00

Võistluse eesmärgiks oli välja selgitada, kas me registreerume EMV-le või mitte, viimati oli Setu stardis möödunud aasta augustis. Esimese agility raja esimesed tõkked võttis Setu suht ettevaatlikult, kontaktpinnad sooritasime, aga edasise jooksu rikkus minu viga-laskesuusatajate keeli öeldes oli sihik vale, peale tunnelit ootas ees serpentiin kolmest tõkkest, paraku jäi üks neist A varju kui ma oma kursi paika panin ja seetõttu alustasin serpentiini teisest tõkkest, veast sain aru siis kui oodatud kolmanda tõkke asemel oli eest rõngas. Hämmastavalt rumal viga muidugi! Teine rada oli juhtimise poolest paras pähkel, seetõttu oli raske kontrollida kontaktpindu, poomilt ja A-lt me 10 karistuspunkti korjasimegi. Headmeelt teeb see, et vaatamata pikale pausile saime Setuga siiski üksteisest aru ja kiirus ka väga mannetu ei olnud. Tuli välja, et konkurentidest Setu oli parem ja nii tuli üllatusesikoht! Hüpperajal me enam ei osalenud, aga natuke kripeldab, kas me oleksime hakkama saanud slaalomisse mineku nurgaga.
Ja kokkuvõtteks- jah, me osaleme meistrikatel.

Lill emapuhkusel

2010-05-07T05:24:00.000-07:00

Agility uuudiseid meil pole, see-eest on aga madonnalik rauge ema.

Lill ja Kusti Tartus

2010-03-20T09:51:00.000-07:00

Peteris oli tõsiselt raja tegemisega pingutanud, tundus täiesti lootusetu kakkama saada koera kolmandale tõkkele toomisega, aga saime hakkama, altminek tekkis täiesti ootamatult slaalomis ja seejuures mitte sisseminekul, vaid Lill lihtsalt lipsas välja ning tegi seda mitu korda järjest. Tagantjärgi asja üle juureldes pean põhjuseks tavaoludest erinevat pinnast, Lill ei suutnud oma tavalist slaalomirütmi hoida ja nii see juhtus-
Teise raja jooksime ära, viga näidati poomikontakti eest ja ajaviga oli üle 7 sekundi. Antud tingimuste jaoks olid kiirused täiesti ülejõu käivad. Lille aeg oli nii mini, midi kui maksiklassi koerte seas kiireim! Miniklassis saime teise koha. Nüüd on siis Lill ametlikult dekreedis ja enne suve pole teda võistlusrajale oodata.
Welshide au A2-s kaitsesid vapralt Kaarel ja Kusti saades mõlemas jooksus teise koha. Kauaoodatud 0-tulemust kahjuks ei tulnud, loodetavasti Kusti motivatsioon innustab ka Kaarlit ja neid saab veelgi võistlustel näha. Estrile tänud pilti tegemast!

TAKO mitteametlikud võistlused 14.03

2010-03-14T13:22:00.000-07:00

Kohtunik Natalja rajad olid tõeline väljakutse igale koerajuhile, Lill sai esimese rajaga hiilgavalt hakkama, kõik sujus peaaegu lõpuni, kontaktid võetud ja siis unustasin sekundi murdosaks raja ja saatsin koera tõkkele, millest oleks pidanud mööda tõmbama. Juba õppides kippusin seda kohta segi ajama, et kas siis on tõke või mitte ja skleroos maksiski kätte. Aeg oleks meil muidu olnud 39 sekundit, mis oli kõigest 3 sekundiline kaotus borderkollile, pole paha! Teine rada oli iseensest lihtsam, meie aga Lillega kobamad ja ei suutnud ma Lille tõmmata ära valest takistusest. Aitä Liviale video eest!
Siis tegin veel Kustile kaardilugejat ja päris hästi tuli meil välja, arvestades Kusti vähest kogemust sedavõrd keerukate radadega. Meie ponnistus pärjati teise kohaga, loodetavasti näeme Kustit oma pärisperemehega juba Tartu võistlusel.

Tako võistlused 21.02

2010-02-21T10:56:00.000-08:00

Kohtunik Seppo rajad olid äärmiselt huvitavad, sisaldades üheaegselt kõrgeid nõudmisi juhtimisoskustele ja ühtlasi ka kohti, kus kiirus üles võtta. Esimesel rajal oli Lill veel ilmselt laupäevase pulmapeo mõju all ja otsustas, et läheb vaatab üle, kas platsil mõni pandav kutt ka on. Paraku polnud ja tuli rajale tagasi pöörduda. Sellist asja ei mäletagi, et mõni disklaff oleks kolme tõrkega välja teenitud- aga seekord tegime ära!
Teine rada algas esimesel takistusel pulga kukkumisega, põhjuseks meie jätkuvalt ebakindel start, kohe järgnes poomikontakti viga, kusagilt korjasime veel tõrke ja lõpus veel teisegi, kuna ma ei viitsinud enam juhtida, tulemus 20, 3 karistuspunkti, aegadega oli küll kohtunik leebe. Hüpperajast on aga tõsiselt kahju, suuremad riukad said edukalt läbitud, saatuslikuks sai meile koht, kus otsustasin eest lõigata, selle asemel, et turvaliselt valssida- kaotasin koera ja tuli hüpe valele tõkkele.
Tundub, et aeg Lille titepuhkuseks maha võtta, on igati mõistlik mõte.

Tako mitteametlikud võistlused 06.02

2010-02-06T10:03:00.000-08:00

Täna oli väga hea võimalus võistelda mitteametlikult, kohtunik Kalle rajad olid täiesti asjalikud ja pakkusid piisavalt väljakutset. Lill oli kuidagi mittelillelikult rahulik, istus stardis, ei mõelnudki varastada. Esimene rada sujus väga hästi, puhas jooks, esmamulje oli see, et kiirust polnud, aga tänu väikestele kaartele oli aeg siiski korralik. Kõige rohkem teeb headmeelt, et meie team Lillega töötas täiesti ühes taktis ja täielikus harmoonias, ei jõudnud ma kuhugi liiga vara ja samuti ei jäänud ka maha.
Teine jooks enam niiviisi ei õnnestunud, kuni poomini oli kõik OK, aga peale ülehüpatud kontakti oleksin peaaegu lasknud koera valele tõkkele ja seejärel saatsin koera halvasti slaalomisse- teise vahesse. Tagantjärgi tarkus- oleksin slaalomi pidanud lahendama nii nagu Marinale sooovitasin. Sellest jooksust meile 10 karistuspunkti, koondarvestuse seega 2 koht.

Lill Tartus 10.01

2010-01-10T11:24:00.000-08:00

Traditsiooniliselt on hooaja avavõistlus Tartus, nii ka sel aastal. Setu on jätkuvalt puhkusel, seega võistles vaid Lill, kes eeloleval kevadtalvel on samuti pausile jäämas, seda küll Setust erinevatel põhjustel.
Esimene rada nägi eemalt tunduvalt õudsem välja kui asi seda tegelikult väärt oli, küll oli aga oluline koera juhtida igal takistusel, puudus koht, mida oleks saanud lõdvemalt võtta. Lillega oli meil väike mõttevahetus stardis, peale jäi seekord koerajuht, raja tegime puhtalt, poomi kontakt tuleb tunnistada oli õnnega pooleks sooritatud ja miinuspoolele jääb suur kaar peale poomi, vähemalt 1,5 sekundit läks sinna nahka. Aeg läks üle 2,3 sekundit, millest aga siiski piisas esikohaks.
Teine rada algas meil jälle sõnelemisega stardis, peale jäi küll minu sõna, aga vist oli Lill nihkunud takistusele liiga ligidadele, latt tuli maha ja kiige sooritus oli samuti väga ebalev, raske kiik ei lange nii kiiresti kui me harjunud olema ja tundus, et Lill plaanis juba maha hüppamist. Peale sellist logisevat algust ei suutnud ma koera peale tunnelit kontrolli alla võtta ja lasin ta valelel tõkkele. Peale disklaffi puterdasime veel nii slaalomis ja tõkete kombinatsioonis oleksime saanud veel teisegi disklafi juhul kui neid antaks.
Rajad olid väga põnevad, tahaks neid kohe kindlal maal ka proovida.

Säde võistlused 14.11 Tartus

2009-11-14T10:49:00.000-08:00

Welshidest oli sedapuhku esindatud vaid Lill. Esimene rada oli masendav, Lillel helkis tuluke silmas enne starti, vaidlesime umbes 30 sekundit, kuid ilmselt jäi ikka selgeks tegemata kelle nimel meil lehed käivad, Lill lendas stardiluba ootamata esimest tõkkest üle ja teise tõkke valis vastavalt oma maitsele, disklaff oli käes ja siis edasi treenisime, paraku polnud poomikontakti ja samuti slaalomis tuli Lill enne lõppu välja. Eks ma muidugi katstesin ka, kas koer kannatab, kui mina vasakule ära eemaldun. Trennis tuleb see juba välja, aga võistlusel mitte.
Enne teist rada ma enam koeraga ei mänginud ja tegin hoopis püsivustreeningut, olukord oli parem, diskvalli saaime vähemalt õiges ( loe raskes) kohas, liivas sumbates ei jõudnud ma tunnelit näidata ja nii ta läks. Poomikontakti polnud ka sellel rajal :-(
Hüpperajal polnud enam kaotada midagi, enne starti tegime jälle püsivustreeningut- võtsin Lillel ka mitu korda jalutsrihma üle pea ära, et imiteerida olukorda stardis. Kõik tuli rajal välja, õnneks läks ka ``jaagotus``, jooksime ka konkurentidest kiiremini joosta ning tulime esikohale.

TAKO võistlused 03.10

2009-10-03T23:41:00.000-07:00

Esimene katsetus uuel platsil ei olnud sugugi edukas. Parklas kohatud kass viis Lille enne võistlust väga ekstaasi, kas ruumis sees oli rottide või kassi lõhn, sellele saaks vastata vaid Lill ise, aga midagi ta seal tundis ning läks ka lähemalt uurima, paraku korduvalt. Kaks korda seetõttu disklaff ja hüpperajalt teine koht häbiväärse 19,75 karistuspunktiga, 9,75 oli nuuskimiste tõttu ajaviga. Need kohad, kus Lill joosta suvatses, tegi ta hästi, see teeb täiesti tigedaks. Rajad oleksid meile olnud täisesti jõukohased muidu.
Setu oli registreeritud ühele agility rajale ja hüpperajale, kuna me eriti treeninud pole, siis ei ole meil omavahelist klappi, samuti Setu pöördega hüpped on kõik otse ja kaugele üle tõkke. Kuna konkurendid said kõik agilitys diskvallid, siis meie päralt jäi võit 23 trahvipunktiga! Eksisime slaalomisse sisseminekul, jooksime mööda A-takistusest jne. Hüpperajal saime diklaffi minu vähese pingutuse tõttu, järjekordne suur kaar ajas mind oigama ja lasin koera käest.

Dornbirn-kolmas võistluspäev

2009-09-27T13:01:00.000-07:00

Tänu hüpperaja ebaõnnestumisele oli selge, et mingit tulemust meil võistluselt saada ei õnnestu.
Kuna lennuk-koerad kipuvad tihti sattuma valedele tõketele, siis kaheosalises võistluses kehtib täiesti vanasõna- tasa sõuad, kaugele jõuad. Meil enam tasaselt sõuda polnud mõtet, aga kiiresti sõitmiseks polnud paraku enam rammu. Viimaseks võistluspäevaks oli koer täiesti väsinud, sööiisu oli tal juba mitu päeva kadunud olnud ja tissid endiselt piima täis, ei tea, kas need komponendid koos kolmepäevase võistlusega andsid sellise tulemuse kokku.
Jah, raja me tegime ära, aeg läks üle umbes 4,16 sekundit ja lisaks õnnestus müürilt alla tõmmata üks klots. Agility rajal andis see meile 37.nda tulemuse, koondtulemus oli 58.koht, ilmselt siis oli ka neid, kes mõlemil rajal disklaffi said.
Muide, minidel nii hüppe- kui agility rajal teenis disklaffi 38% võistlejatest, maksidel ja mididel oli pilt pisut parem.
Võistluste lõputseremooniale seekord ei jäänud, veetsime mõnusa õhtu kauni Bodensee järve äärses välikohvikus ja esmaspäeval asusime taas teele- rongiga Münchenisse, sealt Air Balticuga Riiga, Riiast bussiga Uulu ja sealt sitikaga Pelgulinna.

Tänud fotosüüdistuste eest Sven Sihvile.

Dornbirn- teine võistluspäev

2009-09-27T12:47:00.000-07:00

Laupäeval tuli meil joosta kaks rada, esimene varahommikul oli individuaalne hüpperada hr. Alffilt, täiesti tehtavmuidu, aga koht, mida pidasin juba rajaga tutvudes kõige kriitilisemaks, meile ka diskvalli tõi. Ei ole tagurpidi jooksmine ( ja ühtlasi koera kaasa vedamine) minu tugevaim külg, keerasin ennast pisut vara, puudu jäi vast paarkümmend sentimeetrit ja lükkasingi koera tõkke taha. Sest jooksust on kõige enam kahju, sest minu ja Lille tempo klappis seal suurepäraselt.
Järgmine start oli laupäeva hilisõhtul, miskipärast minikoerad alustasid ja ka lõpetasid võistluspäeva. Sellest jooksust sai meie MM-i häbiplekk. Teine tõkke oli järjkordselt tõkke taha saatmine ja ilmselt oli Lillel saanud siiber nii pikast reisist, väsitavast päevast halli puuris istudes või radadest, kus igale teisele tõkkele tuleb läheneda tagant ringiga. Nii lipsaski ta minu selja tagant läbi ja otse tõkkele, ise valjuhäälselt klähvides. Jooksime kuidagimoodi klähvides lõpuni, oleks kohtunik viitsinud, oleks ta vähemalt korra veel võinud vilistada.
Üldiselt hoolitses ikka terjerivägi MM-l selle eest, et rahval igavaks ei läheks korralikke sooritusi vaadates, nii et saime ka oma panuse sellesse anda.

Agility WC 09 Dornbirn-esimene võistluspäev

2009-09-24T12:33:00.000-07:00

Esimeseks etteasteks oli võistkondlik hüpperada, kohtunikuks B.Hüppe. Tagntjärgi võib öelda, et see oli minide ainuke mitte karjuvalt keeruline rada, vähemalt minu ja Lille teamile oli rada suhteliselt sobiv. Omad lõksud seal muidugi olid, näiteks mitmed koerad tulid tunnelist valele poole välja ja keerasid siis samasse tunnelisse tagasi. Olime oma meeskonna kolmandad startijad, kuna Snäppy ja Lexi olid saanud juba diskvallid kätte, siis poleks olnud mingit põhjust pabistada. Miskipärast aga rajale astudes kadus enesekindlus, põrand oli ligemal kui tavaliselt, jalad lühikesed ja käed pikad. Tehtud me selle jooksu saime, paar kaart läks küll suuremaks kui oleksin tahtnud, üks latt tuli ka alla, kuna jäin eest lõikamisega hiljaks, aega aga siiski mahtusime. Endal jäi sest jooksust hädine tunne, oleks võinud palju paremini ja sujuvamalt minna.

Aga noh, hea, et meil ei läinud nii nagu juuresoleval pildil! Uskuge või mitte, aga need pole meie!

Agility WC 09 Dornbirn-treeningpäev

2009-09-24T12:09:00.000-07:00

Kahjuks ei õnnestunud vahetuid võistlusmuljeid jagada, sest Austrias wifi paraku ei kuulu endast mõistetavate asjade hulka. Esmakordselt sai võistlema sõidetud lennukiga, õhulend Riiast Münchenisse kestis 2 tundi ja õnneks ei ilmutanud Lill mingeid märke ebameeldivast kogemusest. Ronis lennujaamas puurist välja, sirutas korra esimesi, korra tagumisi jalgu ja oligi valmis uuteks seiklusteks saba uljalt püsti. Teekond jätkus rongisõiduga Bregenzisse, väga mugavalt viis kiirrong meid 2,5 tunniga kohale. Hotelli leidmisega läks pisut aega, aga oligi meeldiv jalutada peale 12 tunnist autos, bussis, lennukis, rongis loksumist. Hotell oli väike hubane majake Bodensee järve kaldal.
Treeninguteks oli ette nähtud neljapäev nagu tavaliselt ja meie trenniaeg oli suhteliselt hommikul. Enne seda tuli läbida vetkontroll, mis sedakorda sisaldas ka kirbukontrolli. Asjaajamine oli parasjagu segane, ei olnud korraldajatel kindlat nägemust, millal nad soovivad saada võistlusraamatuid, millal peavad koerad mõõtmisele minema jne. Mõõtmisest niipalju, et kõik mini ja midikoerad, kui neid polnud just Helsinkis mõõdetud, mõõdeti üle. Ehkki Lille on mitu korda kontrollitud, oli natuke ärev tunne- no järsku on vahepeal näiteks rohkem lihast kasvatanud õla peale- aga õnneks oli kõik korras, endiselt mini mis mini.
Trennis üllatasid paljusid koeri uudsed agility takistused, papist kolmnurksed tunnelid, mis olid mõeldud piireteks, koerad aga pidasid neid tõelisteks agility takistusteks ja vupsasid sinna sisse.
Õnneks võistluspäeval olid nad asetatud niiviisi, et avavus ei olnud kutsuvalt paista. Lillele meeldis suur plats ja palju liikuvaid objekte liigagi, suures erutuses oli nii klähvimist kui kontaktpindade ülehüppamist. Olukorras, kus maius on keelatud, on ka raske koera maha rahustada. Piiksuv laud tekitas suurt hämmeldust, Lill püüdis piiluda laua alla, et tuvastada piiksujat, kui seda näha polnud, siis leppis olukorraga. Kahjuks ei tulnud meil trennis kohe üldse kontaktpinnad välja ja Lille meel oli samuti nii ärevil, mis ei tekitanud võistluse suhtes mingit eneseusku. Lisaks oli mul kadunud hääl, ilmunud ka tatitõbi ja Lill oleks endiselt meeleldi imetanud oma imaginaarseid kutsikaid-ei olnud meie team just oma parimas vormis

Syyskabat Helsinkis

2009-09-06T13:45:00.000-07:00

Tegu siis Lille viimase etteastega enne Dornbirni prozektorite särasse astumist. Parafraseerides agility koolitate tavapärast väljendit- usalda koera, seekord ma usaldasin ja hämmastaval kombel ka koer ei kuritarvitanud mu usaldust! Juhtimise poolest võis mõlema rajaga 95% rahule jääda.
Kõigepealt proovisime käppa sisetingimustes Ronald Mouweni rajal. Tegu oleks olnud 100% õnnestumisega, kui oleks jäänud saamata kontaktiviga poomil. Tunneli suu oli nii ahvatlevalt ootamas ja paelus Lille pilku, pingutasin üle koera tõkkele tõmbamisega ja viga oligi käes, sry, my bad! Kokkuvõttes 5 kp. ja 15 koht 55 konkurendi seas. Esmapilgul rada ei tundunudki raske, aga see oli petlik, tulemuse said kirja vaid 25 koera, sama rada hiljem maksikoertele osutus veel hullemaks pähkliks. Kiirused suuremad ja DSQ-d kiiremad tulema.
Järgmine rada oli Mia Laamaneni poolt kavandatud ja seekord välitingimustes, rajaga tutvumise ajal valas paduvihma, meie jooksu ajal selline mõõdukam vihm, esimesed startijad jooksid aga lausvihmas, mingit võistluse katkestamist ei toimunud. See rada aga koosneski valdavalt lõksudest, kuna oli selge, et disklaffist pääsu pole nagunii, tulemus ei ole samuti oluline, võtsin märksa suuremaid riske kui tavaliselt, juhtisin koera tagant ( Jaakko viimane koolitus), usaldasin koera tunneli ja A valikus ja uskumatu, kõik toimis, kontaktidki said tehtud. Ainukesena vedas meid alt slaalom, kus tuli koer peaaegu 180 kraadi tagasi pöörata, nagu ma pöördele mõtlesin, siis ilmselt mu keha tuli selle mõttega kaasa ja Lill tuli üks pulk enne lõppu slaalomist välja, parandamisega muidugi kaotasime väärtuslikku aega, tulemuseks siiski 5 kp ja kokkuvõttes 12 koht. Vaatamata sellele jäi endal väga hea tunne, Lill oli väga tubli ja kontaktne ja meie teineteise mõistmine suurepärane.

Luige 30.08

2009-09-02T12:14:00.000-07:00

Teine päev algas võistkondliku agilityrajaga, Lill tegi normaalse jooksu, koerajuhi süül poomilt kontaktiviga, ajaline kaotus läti kiireimatele sheltidele ca. 7 sek :-(
Paari koha peal oleks saanud pisut aega säästa paremini juhtides. Setu jooks läks üle kivide ja kändude, hüpped tulid raskelt, hoolikalt enne tõket sammu sättides ja ilma igasuguse terjerliku hasardita. Tunnelist väljudes jäi üks vale tõke ette ja DSQ jälle käes.
Suure üllatusena sai meie midi võistkond esikoha, vaatama minu ja Setu bläckile, Liivika ja Natalja tegid puhtad rajad. Meie miniteam uhke nimega Naiskond, platseeerus aga kolmandaks.
Rahvusvahelise võistluse hüpperajal tabas koerajuhti skleroos, kobistasin enne eelviimast tõket, Lillega suutsin siiski olukorra päästa, tõrget ei teeninud, aga ajakaotus oli vähemalt 2,5sekundit.
Sama koha peal Setuga enam nii hästi ei läinud ja saime nende võistluste neljanda disklaffi järjest. Kuna meil hüppamisega probleem, siis jälgin koguaeg koera lati kohal- nagu see midagi aitaks- ja siis ei jõua jälgida enam tõkkeid.
Agilityrajaks oli ilm päris kurjaks läinud, kõigepealt siis Lill, kelle jooks sujus ilusasti, kuni tuli mööduda toimkonna liikmest, kelleks juhtumisi oli Lille vaenlase nr. 2 ( Elli- Lille lihane tütar) perenaine. Lill tõmbas ninaga õhku, tiirutas ümber tunneli, veendus, et seal Ellit siiski pole ja siis jooksime edasi. Aga sel jooksul enam erilist mõtet ei olnud, kui Lill ühest tõkkest mööda tuli, siis ei hakanud teda sinna enam tagasi saatma, parem juba korralik DSQ protokolli.
Astusime selle katse nö.üle.
Setu sooritas puhta raja, aeg oli aga kehvake, parimatele kaotus 4 sekundit.
Vähemalt tuleb tõdeda, et sai õige otsus tehtud Setu MM-l osalemise suhtes. Lille puhul võib kindel olla, et ei Millat ega Ellit Dornbirnis pole, loodetavasti ka hiiri, rotte mitte, nii et üritame teha oma parimat.

Võistlused Luigel 29.08- Lill EST AG CH!

2009-08-29T11:28:00.000-07:00

Kahepäevase võistlusmaratoni esimene päev sisaldas kaht rada. Esmalt agilityrada, mis väga keerukas just polnud. Setu lõi ennast paraku juba esimese tõkke pulga vastu, hirmus kolks, pulk jäi püsima, aga Setu sai haiget ja järgmised tõkked tulid raskelt, slaalomis ta küll kogus end, kontaktpinnad said samuti võetud, saatuslikuks sai meile aga ühe uudse võtte katsetamine- vaja oli koer pöörata 180 kraadi , pöörde optimeerimiseks üritasin Setut juba enne hüpet keerata õigesse suunda, paraku ei saanud me aga teineteisest aru ja nii lükkasin Setu hoopis tõkke taha. Sry, minu viga. Lillega tuli sama rada puhtalt ja selgus, et ka kiiremini kui kaasvõistlejatel, 0 karistuspunktiga esikoht, mis annab meile õiguse vormistada EST AG CH tiitel!
Setu hüpperaja vussisin aga jälle mina ära, väike osa oli küll ka selles, et keegi koertest mängis oma piiksuva mänguasjaga just platsi kõrval ja nii jäi Setugi mõtlema, kas peaks minema seda piiksutajat otsima. Koera, piiksutajate ja takistuste jälgimine oli aga jälle koerajuhile ülejõu käiv ülesanne ja saime DSQ kätte.
Enne Lille hüpperaja starti jõudis aga Lillele kohale, et siin platsil on olnud Milla, ega ta ju tõele au andes ju tegelikult ei eksinud ka. Peale mõningaid katseid Milla jälgi leida, soostus Lill siiski rajale siirduma, tegime vaatamata kõigele isegi puhta raja, mis andis meile teise koha.

Tunnelite Karikasarja 3 etapp

2009-08-22T11:51:00.000-07:00

Lille on väga kaval elukas ja loomulikult sai ta aimu, et tema naislähisugulastest vaenlased viibivad samal platsil, seega keskendus ta sellele, et vaenlased üles leida. Tunnelite raja jaoks seega mahti polnud, ehkki peale väikest ärakäimist võis joosta küll.
Setu lippas teise raja suure lusti, suurte kaarte ja A kontaktita, stiilinäide tänu Estrile ka olemas :-)

Setu tütar Lulu A2-s!

2009-08-17T11:42:00.000-07:00

Hiilgavad uudised Soomemaalt- miniklassis võistlev Setu tütar Dixie Sound Gift alias Lulu on nüüd A2-s!
Lulu alustas võistlemist alles äsja ja sooritas 3 puhast tulemust imekiiresti, isa Sedrik on üliuhke.

Kammitud ja trimmitud agilitykoerad

2009-08-12T05:12:00.000-07:00

Säde võistlused Ülenurmel 01.08

2009-08-01T12:04:00.000-07:00

Sedakorda siis jälle Setu ja Lill mõlemad võistlemas, kohtunikuks vana hea tuttav muhedik A.M.
Esimene rada tundus eemalt vaadates täiesti teostamatu, aga päriselt nii hull siiski asi polnud.
Lill oli võistluse kolmas startija ja esimene, kes tulemuse sai, rada õnnestus läbida vigadeta ja ka kiiremini kui konkurendid, seega meile esimene 0 tulemusega võit agility rajalt, kui seda üks kord õnnestub veel korrata, siis on saavutatud Eesti AG tshempioni tiitel. Jooks vast oli pisut rabedavõitu, kohtunik küll pärast mainis, et juhtisin koera väga täpselt, teda hetkeksi näpu otsast laskmata. Ka Setuga õnnestus sama rada läbida tõrgeteta, viieka saime aga poomikontakti eest, kuna kartsin, et lähim tunneliauk imeb Setu ära, jooksin ise ette ja jätsin kontakti koera vastutusele. No vähemalt valesse tunnelisse ei läinud. Niisiis Setule 5 karistuspunktiga 3 koht.
Hüpperada oli jällegi väga mõnus, Alar ikka armastab koerajuhte sirgete tunnelitega jooksutada.
Seekord läks Lillega kõik väga hea tempoga, sujuvalt, paraku rõnga teistkordsel läbimisel ei hüpanud Lill rõngast, vaid litsus end rõnga kõrvalt läbi. Kuna see toimus minu seljataga, siis ega ma seda näinudki ja koera tunnelisse sisenemisel kõlaski kohtuniku vile. Kõige rohkem oli kahju, et me ei saanud teada selle muidu ilusa jooksu aega!
Setu läbis sama raja vigadeta, ajaga kaotasime aga Tikale ja Fidelile, teistkordseltki kolmas koht.
Heameelt teeb aga see, et Setu hüppamine oli igati korras ( nagu võib näha juuresolevalt pildilt) ja latidki püsisid ilusasti!

Aitäh foto eest Lotta&Co.

Tako Tunnelite karikavõistluste teine etapp

2009-07-26T13:04:00.000-07:00

Eelmisel tunnelivõistlusel me viilisime, sedakorda olid osalemas nii Setu kui Lill.
Esimesena oli võistlemas Lill ja nii nagu hommikul tundus, et tibi ei viitsi voodist välja tulla, nii oligi, tegu oli häbiväärse venimisega. Mõnes mõttes oli see hea, kuna rada oli äärmiselt keeruline meelde jätta, siis vahepeal jõudis koerajuht numbreid vaadata. Setu seevastu oli väga heas hoos, terve laupäevase päeva pidi ta veetma agilityvõistlusplatsi ääres puuris ja seejuures rajale pääsemata. Nüüd jooksis ta väga himuga, puhas rada, aegade järjestuses oli see seitsmes ja Lillest kiirem 8 sekundit!
Agility rada meil enam nii hästi ei läinud, Lill jätkas oma venimise taktikat ja lõpuks saime veel slaalomis tõrke. Setu oskas saada näiliselt imelihtsa koha peal tõrke, mis peale muutus lohakaks koerajuht ja nii diskvall tuligi.
Lill platseerus 21 võistleja hulgas 8.ndaks, Setu piirdus tagasihoidliku 14.nda kohaga, aga ega see polegi oluline, veetsime toreda päeva joostes huvitavaid radu ja toetades MM meeskonda- sealhulgas siis ka iseennast :-)

Aitäh pildi eest Leeletile, tegu ei ole küll tunnelite võistlusega, aga tunnel siiski pildil ja iseenesest tegu päris koomilise hetkega, kus tundub, et koerajuht ja koer on kohe eri suundadesse minemas- tegelikult seda siiski ei juhtunud, sest Lill on ülimalt plastiline elukas, kes suudab ära päästa koerajuhi prohmakad :-)

Lill Haapsalus

2009-07-26T12:51:00.000-07:00

Sedapuhku oli meeldiv võimalus võistelda iidse Haapsalu lossimüüri taga, kui näitust peeti piiskopilinnuse õuel, siis agility oli nö. tagahoovis, aga sealgi oli väga mõnus, puud andsid varju päikese eest ja ilmataat säästis ka suuremast vihmast. Setu rolliks oli olla ilus mees, tema osales näitusel ja teenis uhkes üksinduses välja TP, rühmas meie ilu aga ei märgatud.
Võistlusel osales siis ainult Lill, hakatuseks oli hüpperada, suhteliselt siiski lihtsamate killast, jooksime puhtalt, aga paraku ei lubanud aeglane algus enamat kolmandast kohast, teine koht jäi vaid 0,1 sek. kaugusele. Lill läks käima umbes viiendast takistusest ja raja teise poolega jäin väga rahule.
Agility rajal otsustasin koera enne rada pöördesse ajada, tegin seda nii hästi, et lisaks korralikule kiirusele sai üle lennatud ka poomikontaktist, ilmselt ka A kontaktist, sest kokku saime 10 veapunkti, vaatamata sellele teine koht.
Kolmas agility rada oleks olnud veatu, kui ma ei oleks vääratud serpentiinis, ei ole paraku see tagurpidi jooksmine nii hõlbus ja kiirustasin liigselt ning saime tõrke- neljas koht.
Kokkuvõttes siiski edukas päeva, kõik rajad tehtud ja mingit nuuskima minekut ega haukumist.

Eesti MV videod

2009-07-20T00:55:00.000-07:00

Lillel Dornbirni pilet taskus

2009-07-01T13:02:00.000-07:00

Kahevahel kõikumine sai läbi ja otsus tehtud:
Setu tervislik seisukord on sedavõrd määramatu, MM loetud nädalate pärast ja kuna pole lootust esineda paremini kui mullu või vähemalt samaväärselt, siis jääb Setu sõit seekord sõitmata.
Eneseuhkus ei luba sõita neljandat korda MM-le ainult osa võtma. Õnneks ei jää meie pärast midi võistkond välja panemata, kolmandat liiget poleks olnud nii või naa. Nüüd saame rahus tegeleda võimlemisharjutuste, ujumise ja pisitasa ehk hüppetreeningutega tundmata aja survet.
Lillel aga sellist taaka ei lasu ja seega saab tema teha oma MM debüüdi ja ka elu esimese lennureisi.

Iiri terjeri seiklused suvepealinnas

2009-06-27T12:23:00.000-07:00

Ei ole midagi enda vabanduseks öelda, tegin Marinale karuteene ( ehk teisisõnu koeruse), nii nagu ei tohi laenata riideid ega mehi, kehtib sama ka koerte kohta.
Esimesel rajal oli nii nagu tavaliselt, aga teisel see juhtus, kiik õnnestus, A esimesel korral ilus, teisel korral varbaküünega puudutatud ja oligi tehtud!

Setu ja Lill MM meeskonnas

2009-06-02T11:35:00.000-07:00

Aastane katsevõistluste tsükkel on järjekordselt läbi saanud ja tuleb tõdeda, et nii Setu kui Lill on välja teeninud koha Eestit sügisel Austrias esindavas meeskonnas.
Olla või mitte olla- minna või mitte minna, selles on nüüd küsimus.

Tako agility võistlused 30.05 Hoiupaigas

2009-05-30T12:12:00.000-07:00

Tundub, et vihmasesoon agiltys on nüüd ühele poole saanud, taevas säras päike ja soojakraadegi oli pigem ülearu, nagu teada vanasõna pahast seast räägib, virisemiseks leiab ikka põhjust, pahal sportlasel on kehv suusailm kogu aeg.
Seekord olid võistlusele regatud nii Setu kui Lill, Setu küll ainult teisele ja kolmandale võistlusele, paraku oli mul see fakt täiesti meelest läinud ja seetõttu tegin Setu juba soojakski ning valmistusin starti minema, kui viimasel hetkel meenus, et polegi vaja. Rada oli iseenesest väga ambitsioonikas ja disklaffita pääsesid sellest vähesed, seetõttu oli mul pärast kahju, et just seda rada Setu joosta ei saanud. Lillega oli kõik hingematvalt ideaalne kuni takistuseni 13, kus valik tuli teha A ja tunneli vahel, selles vene ruletis tegime me vale valiku ja saimegi DSQ kätte, eks ka see, et peale kontaktpinda tavaliselt ikka on mingi preemia, aga ons keegi peale tunnelit preemiat saanud? (küsimus agility koerte ringile) , kallutas ka Lille valikut kontaktpinna kasuks. Nojah, sinna see läks, aga vähemalt niikaugele jõudsime ja mitmest lõksust tulime ka edukalt mööda.
Teine agilityrada polnud enam sugugi nii edukas, kuidagi rabedalt läks ja siis tuli viga slaalomis, huvitaval kombel paljudel tuli, ei olnud seal mingit salakavalt nurka, aga ilmselt sai saatuslikuks kiirus, sealt saime esimese tõrke, siis veel teisegi ja ka ühe vea, kokku 21,9 karistuspunkti koos ajaveaga ja 6. koht 11 konkurendi seas.
Sedriku komistuskiviks sel rajal sai vana vaenlane okser, hea, et pulk terveks jäi, kontaktid olid OK, ajaviga 1,35s. , mis andis meile kokkuvõttes teise koha 7 konkurendi hulgas. Sel rajal ei saanud ma ka aru, et Sedrikul hüppamisega erilisi probleeme oleks.
Viimaseks siis hüpperada, mille üheks keerukamaks kohas oli peale kotti koera ökonoomselt slaalomisse saatmine, üldiselt tegid kõik seal suuri kaari. Endal ei õnnestunud sõjaplaan teha peale tunnelit valss, tagantjärgi tarkus- tõke, mis oli enne tunnelit, nõudis täit tähelepanu viimase hetkeni, seetõttu lihtsalt valsile ei jõudnud. Rakendus plaan B, mis ka õnneks toimis, paraku lippas Lill hiljem mööda täiesti otse olevast pikkushüppest, ega ma talle mingit käsku ka tegelikult ei öelnud, aga enda õigustuseks öeldes, A3-s võitlev koer võiks ikka otse nina ette jäävad takistused võtta. Sellise tõrke parandamine nõudis muidugi aega, nii et normaalsele tulemusele võisime kriipsu peale tõmmata.
Setu võttis hüpperajale minnes ideaalse stardiasendi, aga paraku kukkus rinnuli teisele tõkkele, käis kohutav raks, pulk jäi terveks, aga Setu ilmselt sai korralikult haiget, edasi jooksis ta aeglaselt ja ettevaatlikult, ajaviga tuli üle 6s., kokkuvõttes jäime kolmandaks.

EMV 23.05 Veskimetsas

2009-05-23T12:16:00.000-07:00

Kauaoodatud meistrikad on lõpuks peetud, tundub, et vihm hakkab juba tavapäraseks agility võistlustel muutuma, hommik algas uduvihmas, päeva peale ilm pisut paranes.
Süstisin endasse entusiasmi, et veekindlatele koertele (pidades silmas enda habemikke loomulikult) on vihmane ilm pigem eeliseks. Hüpperada kulges meil täpselt nii nagu plaanitud.
Lill tegi superjooksu, 0 kp. ja Charlie järel teine koht. Kuna agility rajale starditakse pööratud järjestuses, siis olin tulemusega ülirahul, ei pea kandma favoriidirolli, mis võib koormavaks osutuda. Setu tegi ka hea jooksu, saime küll slaalomis ootamatu tõrke, pärast asja vaagides selgus, et ega see nii ootamatu polnudki, Setu võimas kaugushüpe viis ta nii kaugele, et vale sisenemine slaalomisse oli sisse kodeeritud. Parandamisega kaotasime ka aega üsna minimaalselt. Samas mitmed kaasvõistlejad, kes oma koera sel hüppel pidurdasid, kukutasid jälle lati maha. Ka Setule hüpperajalt seega teine koht ja lootustandev positsioon agility rajale.
Paraku agilityrajal asjad enam ei sujunud üldse. Esimene oli Lille start, kes tundus olevat väga kontaktne, paraku sööstis ta raketikiirusel platsile nuuskima nii nagu rihma ära võtsin, ta pöördus küll hüüdmise peale tagasi, aga rajal klähvis, kamandas ja nii me ka ühe tõkke valelt poolt võtsime. Peale disklaffi suutis Lill veel poomi langeva osa pealt alla hüpata ja tegi seda ka korduskatsel. Tegelikult oleksime pidanud saama disklaffi juba sel hetkel kui retkelt tagasi pöörduva koera uuesti istuma surusin, aga siis meile veel disklaffi ei antud, ilmselt suutsime ka sümpaatset kohtunikuprouat, kes muide ka kunagi welshi terjeriga on võistenud, üllatada.
Setu agility rada algas esimese pulga kukutamisega, üritasin küll koera piisavalt kaugele ootama panna, aga ilmselt jäi meievaheline vahemaa pikaks ja kui Setu üritab kiiresti distantsi koerajuhiga lühendada, on seda ennegi juhtunud. Kahjuks mõjub selline aps väga demotiveerivalt ja ilmselt ei pingutabud ka mina enam nii nagu oleks pidanud.Edasise rajaga saime küll hakkama, peale pikkushüpet aga tekkis meil üks teineteise mittemõistmine, kuhu võis nii 1,5 sek. kuluda, kontaktivigu õnneks ka ei tulnud ja nii kuulus meile kokkuvõttes meistrikate kolmas koht. Vahed esinelikus olid küll nii väikesed ja rebimine oli päris tihe.

Lill Paikusel 09.05

2009-05-09T08:32:00.000-07:00

Sejakotti olid pakitud nii bikiinid, päevituskreem kui plätud, aga Pärnu tervitas meid vihma, 10 soojakraadi ja lõõtsuva tuulega. Võistlused toimusid meeldivalt heal murul Paikuse koolistaadionil, ka plats oli kenasti aiaga piiratud, kui ainult ilm oleks vähe leebem olnud. Külalisesinejaks oli meil sedapuhku Freya kaasas, kelle esimese agility raja ilus algus purunes kolmandal takistusel, milleks oli A. Juba peale minnes helkis Freyal tuluke silmas ja nii oligi, ei mingit tagumist kontakti ja kohe ühe hüppega rõngasse hüppetakistuse asemel. A-d uuest alustades juhtus täpselt sama, rohkem enam ei harjutanud seda kohta, läksime rajaga edasi. Poomile läks Freya juba rahulikult ja jäi ka poomi lõpus seisma!
Lille agilityrada oli paras pähkel, raskete kohtadega saime hakkama, aga A kontakid mõlemal korral olid küll kohtunik Sveta arvates olemas, aga tegelikkuses niivõrd piiripealsed, et järgmisel korral võivad juba olemata jääda. Kehvad kontaktid viisid alla koerajuhi motivatsiooni ja nii lasin juhtimise käest ning teenisin lihtsal kohal tõrke. Konkurendid aga ei suutnud DSQ-st enamat ja nii kuulus meile 5kp. esikoht.
Hüpperaja läbisime Freyaga puhtalt ja teenisime ka esikoha, küll aga logises juhtimine mitu korda ja õnn päästis meid ka disklaffist, sama takistuse teistkorda tagasihüppamine polnud enam kaugel.
Lill keskendus enne hüpperada ilusasti, vaatas silma nagu borderkolli, paraku päästis kaelarihma äravõtmine lahti haukumise ja istuma mitte jäämise. Sain ta siiski kontrolli alla ja kenasti minema, paraku ei julgenud ma enne slaalomit eest lõigata ja tegin valsi, see viis mind aga slaalomist mööda ja saime tõrke, muidu läks jooks kenasti lõpuni. Kokkuvõttes 5 kp. ja teine koht.
Päeva lõpus olid terjerineiud taibanud, et kahepeale on neil vaid üks juht ja viisakalt koos jalutamise asemel ( mis hommikul täiesti toimis) oleksid nad natuke naiste maadlust teinud.
See lõbu jäi siiski olemata, pisut lärmi oli kõik, mis sest vastasseisust sündis.

Lill TAKO võistlusel 02.05

2009-05-02T08:50:00.000-07:00

Imeilus ilm, parajalt soe, esimene katsetus sel aastal õues, kohtunikuks Soome korüfee Miia Laamanen.
Hakatuseks hüpperada, väga huvitav ja täpset juhtimist nõudev, ette rutates oli öeldud, et samas stiilis ka kõik ülejäänud rajad. Raja algus sujus ilusasti, aga paraku slaalomisse saatmine ei õnnestunud esimese korral ja tõenäoliselt koera puutumise eest tuli veel üks viiekas ning veel üks tõrge tõkete rägastikus, kokku üle 20 kp. ja viies koht 13.ne võistleja hulgas.
Järgmisel agilityrajal saime poomil hakatuseks kontaktivea ja tuli ka DSQ.
Kolmas rada oli kõige nõrgem, koerajuhil püssirohi otsas, raja läbimise strateegia oli nõrgavõitu ja DSQ omal kohal.
Rõõmu teeb, et Lill oli igati tubli koer, kontaktne, viimasel rajal oli tal plaan stardis varastada, aga kuri sõna peletas koera kohale tagasi, kontaktid võtsime kõik, aga juhtimisega paraku hakkama ei saanud. Radade õppimiseks kuluks iga hetk 5-st antud minutist ja õigupoolest puududugi jäi, tõeline ajutreening oli koerajuhtidele.

Lill 18.04 võistlusel

2009-04-18T12:35:00.000-07:00

Võistlustele on meil nüüdsest asja vaid Lillel, sest vana spordimees Setu on võistluspausil- kangevõitu lihased vajavad hoolitsust, seniks jookseme treeningutel lattideta, teeme spetsharjutusi ja kasutame massööri abi. Eks aeg näitab.
Lill oli heas meeleolus ja püüdlik, ilmselt lootes välja teenida oma lõunasööki, eks hommikusöök oli ju ka vahele jäänud. Agility rajal kiirustasin ise kolmandal tõkkel ja tõmbasin koera mööda, sealt tuli tõrge, poom oli ilus, A-kontakti küll võtsime, aga sealgi hakkasin ise liiga vara liikuma, tulevikku silmas pidades ei tohiks sellist kontakti lubada, üllatus tuli aga siis, kui Lill jooksis mööda täiesti otse olevast kotist. Kahtlustasin, et ehk paistis päike silma. Sellise vea parandamine võtab muidugi ohtralt sekundeid ja minu viitsimine pingutada sai peale kotti otsa, lõpus lasin koeral valelt poolt ühe tõkke võtta. Kohtunik, kes muidu varmalt vilistas, seekord vaikis, kahtlustasin juba ebakompetentsust, aga ei, midagi sellist polnud, minu teenitud DSQ sai ilusasti protokolli kantud.
Hüpperajal oli jälle mitmeid praktiliselt täisringseid tagasipöördeid, ei tea, kas võtsid need Lillel hoogu ja tuju maha, saime küll 0 tulemuse, aga aega ei mahtunud- 3,38kp-ga neljas koht, jooks ise oli kole ka, agility rajaga jäin rohkem rahule. Ja aprilliks olekski ju varavõitu tippvormi ajastada:-)
Ja veel selgus tõsiasi, et meie ettevalmistuses on suur tühimik- koer ei tea ühtki takistust nimepidi.
Nimelt ütles FCI kohtunik A3-le rajale saates: sinna alla pole teil üldse vaja minna, seal on kõik nimega takistused, alguses ei saanudki aru, mida see lause peaks tähendama, aga pärast tegime teiste võistlejatega rühmatööd ja sain lõpuks minagi aru, et tuleb koerale takistused nimepidi selgeks teha ja oma elu läheb hulga lihtsamaks, ei ole üldse vaja üle platsi sibada koerale tunnelit või poomi näitama. Ei mingit peenjuhtimist õlgade vms.!
Tore, nii võib veel suisa vanuripäevil edukalt agilityt harrastada, peasi kui suudad takistuste nimesid artikuleerida.

Setu Tartus 29.03

2009-03-29T12:21:00.000-07:00

Ei tea, kas meid segab Tartu vaim, sügav liiv või miski muu, aga Tartu on meie jaoks diklaffi pealinn. Sama mis Lill kaks kuud tagasi, suutsime sel korral koos Setuga korraldada- ehk siis 3xDSQ! Kui kõik ausalt ära rääkida, siis Setu suhtes olid kahtlused juba mitu trenni järjest- poisi hüpped on veidraks muutunud ja ka pulgad kipuvad kukkuma. Ju siis Setu soovib, et perenaine tulevasel hüppeseminaril kogu raha eest saaks teadmisi omandada .-)
Lahtises liivas ei tahtnud Setu üldse hüpata s.t küll hüppas, aga pulki muudkui kukkus ja Setu otsis endale meeldivamat tegevust vaadates pidevalt rajaabilisi.
Esimese raja küll sooritasime pulkade langedes, finishis astus meile aga ligi kohtunik, kes tavatult teatas, et meil tuleb rada uuesti sooritada. Olin kui puuga pähe saanud, ega ei taibanud, milles asi. Selgus, et Setu soorituse ajal oli kohtunik valel ajal liikuvaid rajaabilisi eemale ajanud ega ei olnud üldse näinud meie sooritust. Egas midagi, lootsin teha uue ja parema jooksu, aga kuna raja alguses olnud tunneli ja poomi lõks esimesel korral ilusasti lahendus, siis teisel korral kaotasin valvsuse ja nii saigi kohe disklaff teenitud. Kordusjooksu tehes tahtis Setu veel vähem joosta kui esimesel korral, kui üritasin teda sülepöördesse tõmmata, jäi ta praktiliselt seisma rajale.
Teisel agility rajal saime jälle suhteliselt alguses disklafi, tõkkest möödatõmbamine, mis tavaliselt õnnestub, nurjus ja nii ta tuli.
Hüpperaja sirge algus tuli talutavalt välja, slaalomis liikus koer päris reipalt, aga kui tuli tõkete vahel keerutamise koht, kadusid Setul kiirus ja tahtmine, seisva koera juhtimine on mul aga nende aastate jooksul, mil Marta enam võistlustel ei käi, meelest läinud ja nii tuli jälle üks tõke valelt poolt.
Võistluse plusspoolele kanname kohtumised toredate sõpradega, huvitava kohtuniku (Johanna Allanach Taanist), uue Eesti agility borderi esmaesitluse, kaks uut A3 koera, ühe uue EST AG CH, kohtumised Soome agility welshide Una, Thelma ja Superruuviga! Kiitos kuvasta, Nanna!